Neli mõtet saatest:

• Õpilaste ja õpetajate võrdsem ning vahetum suhtlemine ei tähenda autoriteedi või austuse puudumist.
• Õpilast, kes ei oska käituda, tuleb korrale kutsuda selge sõnumiga, mitte vihjamisi või "läbi lillede".
• Sooneutraalsuse jaguneb soopimeduseks ja soonormide vähendamiseks. Soopimedus püüab eemaldada kõik, mis kuidagi soole viitab, ehkki see ei tähenda tingimata sugudevahelise ebavõrdsuse vähendamist. Soonormide teadlik vähendamine võiks kaasa tuua suurema võrdsuse meeste ja naiste vahel.
• Digivahendid ja mänguline õppimine on väljakutse õpetajatele ja haridusteadlastele, sest õpetajaid tuleb toetada ja õpetada digivahendeid tunnis kasutama, vastasel juhul muutuvad need õpetajale ning ka tunni sisule hoopis segavaks.

Kas head lapsed kasvavad vitsata?

Kui õpilased ja õpetajad on võrdsed ning kasvatuses on reegel, et karm ja kriitiline olla ei tohigi, siis kas see ei kasvata peale neid n-ö lumehelbekesi, kes kriitikat ei talu ning karmis päriselus hakkama ei saa?

Head lapsed, need kasvavad jätkuvalt vitsata, kuid erinevalt kunagisest kehalisest karistamisest ja ülekehtestamisel tuginevatest kasvatusvõtetest lähenevad pedagoogid tänapäeval selge ja konstruktiivse kriitikaga - nii võib kokku võtta Tartu Ülikooli psühholoogia ja haridusteaduste instituudi lektori Astra Schultsi mõtte sel teemal.

Nõuded õpetajatele on järjest rohkem. Suhted õpetajate ja õpilaste vahel on muutunud kollegiaalsemaks. Loengu vormis teadmiste edastamine on muutunud dialoogiliseks koostööks, ühiseks eesmärkide seadmiseks ja kokkulepeteks.

"Hierarhia võib tulla ka sellest, et ühel inimesel on rohkem teadmisi ja oskusi, kui teisel inimesel. See ei hõlma hirmu, küll aga hõlmab ta austust ja lugupidamist," selgitab Schults. Seega ei tähenda kollegiaalsemad ja vahetumad suhted veel autoriteedi või austuse puudumist.

"Loomulikult, kui klassis on õpilastel omaenda käitumise ohjamisega raskusi ja õpilane sagib mitte eesmärgipäraselt ega keskendu sellele tegevusele, mida ta tegema peaks, siis muidugi tuleb ta korrale kutsuda ja õpetajad teevad seda erinevatel viisidel," kirjeldab Schults.

Korrale kutsuma peab Schultsi sõnul selge sõnumiga, sest õpilane, kes parasjagu ei tule toime ootuspärase käitumisega, ei mõista ka ka läbi lillede või vihjamisi öeldud kriitikat.  

Kas poisse ja tüdrukuid tuleb kohelda sooneutraalselt?

Tüdrukud peavad olema usinad ja poisid võivad olla ulakad - sellisel suhtumisel ning selle järgi käitumisel on omad sotsiaalsed juured, nendib Tallinna Ülikooli haridusteaduste dotsent Tiiu Kuurme.

Kui sellist mõttelaadi kasutatakse koolis, toob see kaasa erinevad ootused poistele ja tüdrukutele. Pärast kooli kandub see mõte üle ka täiskasvanutele ja ühiskonda laiemalt. Tüdrukutele, hiljem naistele, on ootused suuremad kui poistele, hiljem meestele.

Tegelikult on ju hea, kui poisid on hoolsad ja ei juhtu midagi, kui mõni tüdruk vahel lubab endale ulakust. Palju olulisem on aga see, et igaüks võiks end tunda sellisena, nagu on talle kõige sobivam. Siin tuleb mängu sõna sooneutraalsus, mis on tänapäeval omandanud pisut äärmusliku ja ühekülgse tähenduse.  

Mõistet sooneutraalsus kasutatakse kahes tähenduses. Näilises tähenduses püütakse sooneutraalsusega eemaldada kõik, mis kuidagi soole viitab. Seda nimetatakse ka soopimeduseks. Näiteks radikaalne soopimedus võib väljenduda selles, et lapsele ei panda nime, mis kuidagi viitaks soole või riietatakse teda nii, et see mitte kuidagi ei viitaks poisile või tüdrukule. Selline sooneutraalsus võib aga omakorda mõjuda diskrimineerivalt, kuna võtab lapselt ära võimaluse ise oma identiteeti kujundada.

Teine sooneutraalsuse tähendus puudutab soonormide mõju vähendamist. Selle abil püütakse teadlikult muuta soorolle paindlikumaks. Näiteks populariseeritakse tüdrukute hulgas teadust, ehitust ja juhtimist, poisse julgustatakse aga tegelema õpetamise, kaunite kunstide ja kokandusega.  

Tiiu Kuurme toob aga välja selle, et sooidentiteedid võivad olla väga erinevad ning oluline on, et need oleksid sünkroonis sellega, kes inimene ise on. "Kui tüdruk soovib olla teaduslikult mõtleja, teha teadust, mõelda ratsionaalselt, loob ta endale sellise sooidentiteedi. Kui poiss teadvustab, et ta ei ole macho-mees, jõumees ja maailmavallutaja, ta ei pea olema juht ning talle meeldib poeesia - ta tohib selline olla ja ta on sellisena lugupeetud," arutleb Kuurme.

Sugude erinevusi täielikult eitama hakata on Kuurme sõnul samuti rumal. "Sugude vahel peab säilima ilus pinge. Aga millele tuleb vastu seista on see, et üks sugu on õigem, ühel on eelised ja teine peab taanduma," leiab Kuurme.

Kas nutivahendis mängimine on ikka õppimine?

Sageli lohutavad lapsevanemad, et nutivahendites tegutsedes arendavad lapsed oma digipädevust. Nii lihtne see tegelikult pole ning selleks, et nutiseadmes tegutsemine ka tegelikult last arendaks, on vaja, et see arendaks korraga nii mõtlemist kui ka käelist tegevust, leiab Tartu Ülikooli informaatika didaktika dotsent Piret Luik.

Ta toob näiteks mobiilirakenduse Quiver, mille abil ka päris väikesed lapsed saavad harjutada värvimist. Ühtlasi hakkab pilt pärast värvimist justkui elama - tuletõrjeauto pritsib vett jne.

Pisut vanemate laste puhul võib küsida, kas lapsed ikka tõesti õpivad koolis programmeerima? "See pole niisama lihtne, see on täiesti käeline tegevus," nendib Piret Luik. Selleks, et asuda robotit programmeerima, on ta enne vaja kokku panna. Kere, mootorid, juhtmed õiges pesas - kõik see on tegelikult küllalt tavaline ka traditsioonilises füüsikatunnis. Nüüd lisandub sellele ka veel matemaatika ja programmeerimiskeel.

Legoroboti programmeerimine tahvelarvuti abil. Autor: Uudishimu tippkeskus

Libista aga õige tükk õigele kohale ja robot ongi programmeeritud. Programmeerimine on arvutiprogrammide lähtekoodi kirjutamine teatud programmeerimiskeeles. Legoroboti programmeerimine näeb aga välja nagu pilditükkide üksteise järele libistamine. Sellest võib mõelda ka kui programmeerimise piltkeelest, mis õpetab väga üldisi programmeerimise põhimõtteid lapsele huvitaval ja mõistetaval moel.

Järjest enam kasutatakse õppemeetodina mängustumist. See tähendab, et mängulised elemendid tuuakse mittemängulistesse tegevustesse, näiteks õppimisse. Eesti koolides on see juba üsna laialdaselt kasutusel näiteks nutivahendi abil teadmistekontrollis hääletades.

Piret Luik nendib, et mängimine on ka õppimine ning mänguliselt õppides jäävad asjad hoopis paremini meelde. Nutiseadmete kasutamine koolitunnis on aga oluline kasvõi selleks, et lapsed, tulevased täiskasvanud, saaksid hakkama meie e-riigis.

2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel said osaleda ja 16-17aastased noored. Kuid e-hääle andis nendest noortest vaid seitse protsenti ning seda osalt põhjusel, et noored ei ole harjunud kasutama ID-kaarti või mobiil-ID-d.

Selleks, et meil kasvaksid uue põlvkonna inimesed, kes oskavad tegutseda e-riigis või teha omavahel koostööd ja üksteist õpetades. Ennekõike on vaja muutust õpetajates ja nende oskuses õpetada uut moodi ja uute õppevahenditega. See on väljakutse ka neile, kes õpetajaid õpetavad.  

Kas tänapäeva kool kasvatab sooneutraalseid lumehelbekesi? Sellise küsimuse esitas teadussaade "Uudishimu tippkeskus". Selgus, et õppimine on ikka õppimine, lihtsalt meetodid on teised. Poisid on poisid ja tüdrukud on tüdrukud, aga oluline on, et nad võiksid end tunda ja teostada just sellisena nagu nad ise heaks peavad.