Põlda uuris väitekirja raames, kuidas mõeldakse, räägitakse ning kirjutatakse andekusest, seda nii teadus- kui ka üldkeeles. Uurimusest tuleb välja, et andekus on eriline, atraktiivne ja harvaesinev kaasasündinud omadus. Enamasti seostatakse seda tänapäeval lapseeaga. Selline arusaam võib aga igas eas õppija arengu- ja toevajaduse tagaplaanile jätta.

"Uurimus osutab tarvidusele selliseid mõttemalle suunata ja muuta ning pakub praktilise lahenduse: hariduse sidusrühmade suhtlus nii omavahel kui ka avalikkusega peab toetama andekuse arengulise käsitluse ja kaasava hariduse põhimõtteid," selgitas Halliki Põlda.

Andekust nähakse hariduses ja ühiskonnas laiemalt olulise ja tähtsana, kuid selle kandja jääb tihti tagaplaanile. Põlda sõnul ilmneb sotsiaalne ootus, et andekad saavutaksid tipptulemusi ja tooksid sedakaudu edu ja kuulsust.

"Ühelt poolt on andekus koolis, kogukonnas, ühiskonnas esiletõstetud ja tähtsustatud. Teisalt kirjeldab meedia andekaid tihti halvustavalt," selgitab Põlda oma uurimistulemusi. Ka koolisüsteemis jäävad andekad sageli märkamata ja toetamata, sest nendega tegelemiseks napib ressursse. Doktoritöö osutabki olulisele koostöövajadusele praeguses haridussüsteemis.

Uurimus näitab, et praeguses haridussüsteemis tõuseb andekus esile eelkõige nn klassikalistes, koolis õpetatavates valdkondades- Seetõttu võivad teatud andelaadid jääda tähelepanu ja toeta. Hariduslike erivajadustega andekust ei seostata. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tuleks Põlda sõnul seega sätestada kõigi laste unikaalsete annete ja nende arengu toetamine: võimalused, tegevused ja selle eest vastutajad.

Halliki Põlda väitekirja "Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis" saab lugeda Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA. Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge. Oponendid on Tartu Ülikooli emeriitdotsent vanemteadur Reet Kasik ning Tartu Ülikooli dotsent Helin Puksand.