Nature Müncheni korrespondent Quirin Schiermeier alustab oma ülevaadet Eesti teadusmaastikust edulugudega, täpsemalt tippteadlaste Ülo Niinemetsa ja Martin Zobeli karjääri kirjeldamisega. Kuidas nad töötavad suurepärasel tasemel laborites, teevad koos teadustööd ja publitseerivad mitmekümne riigi teadlastega koos. Nende ja paljude teiste eesti teadlaste edulugude taga on autori hinnangul Euroopa Liiduga liitumine ning sellega kaasnenud toetused, mis on aidanud teha rahvusvahelist teadust ja jõuda maailma tsiteeritumate teadlaste hulka.

2004. aastast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga on meie teadustaristusse investeeritud üle miljardi Euroopa Liidu raha – sealt ka meie tipptasemel laborid. Teadusrahstuse kasvu osas tuuakse välja, et üldarvudes on see aasta-aastalt kasvanud, ehkki sedagi suuresti EL-i raha toel. Kui 2007. aastal saadi EL-ist 80 miljonit eurot, siis 2013. aastal oli see summa juba 150 miljonit eurot.

See on kannustanud Eesti edu paljudel loodus- ja täppisteadustes ökoloogiast geneetikani. Euroraha on võimaldanud meie teadlastel osaleda ja ka eest vedada rahvusvaheliste uurimisrühmade ülesehitamist.

Teadustöö tulemustes ehk artiklite koguhulgas ja maailma kümne protsendi tsiteeritumate artiklite hulgas võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega näeb see välja nii:

Allikas: Nature 565, 416-418 (2019)

Aga kõik pole nii roosiline, sedastab artikkel. Eesti panustab jätkuvalt väga vähe oma raha teadus- ja arendustegevusse (T&A). Meie teadlaste uuringuväljavaated sõltuvad tugevalt EL-ist. Ja see sõltuvus on tervikuna panustanud teadusrahastuse langemisele iseäranis viimastel aastatel.

Osaliselt on selle põhjuseks EL-i rahastusvoorude tsüklilisus. Artiklis mainitakse paralamendivalimiste eel antud lubadusi teadusrahastust tõsta, ehkki teadlased 100-protsendiliselt selle lubaduse pidamisse ei usu.

Siiski tõstab artikkel esile seda, et Eesti on suhteliselt lühikese ajaga suutnud siseneda rahvusvahelistesse teadusvõrgustikesse ning oma roll on siin ka riiklikel poliitikatel, mis seda soodustanud on. Mõistagi kõrvutatakse meid Lätiga, kes ei ole selles olnud nii edukas ning on Eestist teaduse arengu tasemelt kõvasti maha jäänud.

Tubli IT-tiiger

Positiivsena toob artikkel esile ülevaate muutustest, mis tuli iseseisvuse taastamise järel teha: muuta iganenud teadussüsteemi ning tõsta teaduse üleüldist kvaliteeti. Oma roll Eesti teaduse edus on olnud ka "Tiigrihüppel", mis võttis eeskujuks Põhjamaad ning arendas arvutiõpet koolides ning üleüldist IT-infrastruktuuri selle aja tipptaseme järgi.

See on teinud Eestist maailma ühe arenenuma digitaalse ökosüsteemi – mõistagi märgitakse artiklis ära meie e-riigi lahendused ning elektrooniline hääletamine. Teaduse poolelt tuuakse esile IT roll geenivaramu kui maailma ühe esinduslikuma biopanga kaudu, mille uuringud teeb omakorda võimalikuks tugev riiklik IT-lahenduste süsteem.

Vundament: EL-i raha

Artikkel jõuab lõpuks aga ikkagi tagasi selle juurde, et pea pool meie haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest tuleb Euroopa Liidust. Artiklis tuuakse välja, et Eesti teadlaskond on rahastusperioodil 2014–20 saanud 4,4 miljardist Eestile jagatud rahast 15 protsenti. Selle näitaja poolest on meiega võrreldav vaid Slovakkia 12 protsendiga.

Eesti teadlaskond on olnud tubli rahvusvaheliste mitmeaastaste projektide kaudu raha taotlemisel: võrreldes 13 uue liikmesriigiga saadab meie teadlaste projekte kolm korda keskmisest kõrgem edu. Samas on just kaks eelmainitud asjaolu võimaldanud Eesti riigil panustada riigieelarvest vähem. Riiklik teadusrahastus ei ole tulnud kaasa üldise majanduskasvuga.

Eesti teaduse rahastuse tulevik on määramata, sedastab artikkel ning toob välja, et EL-i rahastuse kahanemist peab hakkama riik korvama riigieelarvest. Riigid, kes sarnaselt Eestiga investeerisid EL-i raha infrastruktuuri, on samasuguses olukorra, teiste hulgas näiteks Poola.

Artikkel lõppeb üsna muserdava näitega alguses toodud eduloost. Eesti Maaülikooli rahvusvahelisel tippteadlasel, taimeökoloogil ja akadeemikul Ülo Niinemetsal lõppes Euroopa teadusnõukogu grant ning kui mõni tema uutest projektidest kohe rahastust ei saa, peab ta hakkama oma uurimisrühma vähendama.

Soovitame artikli ingliskeelset täispikka versiooni lugeda ajakirjast Nature.