Nutiseadmetes olevad kaarte kasutavad rakendused on nii igapäevased, et me ei vaeva oma pead küsimusega, kuidas kaarte tehakse või kui täpsed need on. Reeglina ei ole meil maastikul liikudes oluline teada, kus täpselt mingi maja asub või kus täpselt on kivihunnik – meie silmad teevad vajalikud täpsustused jooksvalt. Kuid kontoris laua taga plaane tehes on täpsed kaardid abiks liikumiste tõhusamal planeerimisel.

Äsja Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis kaitstud Kiira Mõisja doktoritöö "Topograafiliste kaartide temaatiline õigsus ja täielikkus (Thematic accuracy and completeness of topographic maps)" keskendus just maastiku kaardistamisel tekkivatele probleemidele ja vigadele, mida peaks tulevasi kaarte koostades silmas pidama.

Ruumiandmetest koosnevaid topograafilisi ehk maastiku füüsilisi objekte kujutavaid kaarte kasutavad riigi- ja omavalitsused, haridusasutused ja ettevõtjad. Paljudes maades on topograafiline kaardistamine riigiasutuste pädevuses, näiteks Eestis on selleks Maa-amet.

"Kogu Eestit katvat detailset topograafilist põhikaarti hakati digitaalselt tegema 1996. aastal. Tänapäeval on esikohal kaardistatavate objektide asukohta ja omadusi kirjeldavate ruumiandmebaaside loomine nii, et nendest oleks võimalik toota palju erinevaid kaarditooteid. Ruumiandmebaasidel põhinevaid geoinformaatilisi rakendusi, näiteks nutitelefonides teekonna leidmisel, kasutame tänapäeval praktiliselt iga päev," selgitab Mõisja tänapäevast kaardistamist lühidalt.

Suure kasutajaskonna tõttu on topograafiliste andmete kvaliteedinõuded kõrged. Viimase 40 aasta jooksul on teadlased aktiivselt uurinud ruumiandmete kvaliteeti ja seda mõjutavaid tegureid. Tänu sellele saame täna kasutada rahvusvahelist standardit, kus on kirjas ruumiandmete kvaliteedi tagamise põhimõtted. Enne kui kaardid jõuavad tarbijani, tehakse neile kvaliteedikontroll, mille tulemusi analüüsitakse selleks, et muuta andmetootmist paremaks ning suurendada kaartide usaldusväärsust.

Maastikumuutustest saab aimu võrreldes vanu ja tänapäevaseid kaarte. 

"Ruumiandmete puhul on üheks tuntumaks kvaliteedielemendiks asukohatäpsus, kuid lisaks on oluline, et kaardi sisu vastaks reaalsusele, mõnikord on sisuline õigsus isegi olulisem. Me otsime kaardilt seoseid – kiriku juurest tuleb keerata paremale, maja juurde viib suur tee. Kui kirikut kaardil ei ole ja maja juurde viiv tee on tegelikult väike rohtu kasvanud rada, siis ei leia me vajalikke kohti üles ning eksime ära isegi siis, kui muud objektid on kaardil sentimeetri täpsusega. Teatud ülesannete lahendamisel on aga täpsus kõige olulisem, näiteks linnas kaevetöid tehes," toob Mõisja näiteid kaartide kvaliteedinäitajate osas.

Eelkõige on kaardistamisvead tingitud kas mõõteriistade ebatäpsusest, inimlikust veast või mõne kaardistatava nähtuse hägusast piirist. Nii näiteks võib olla keeruline üheselt määrata looduslike nähtuste asukohta (nt rannajoont või metsapiiri), kuid kahe silma vahele võivad jääda ka inimtekkelised objektid (nt hoonete varemed või vundamendid), samuti võib keeruliseks osutuda objektide klassifitseerimine (nt kas tegemist on söötis põllu või rohumaaga; või millal kaardistada ehitis varemena – kas siis, kui hoonel on kogu katus sisse kukkunud või ainult osaliselt).

2003–2006 oli tiikide kaevamine talude ümbrusesse sage ja nii muutus maastik kiiresti. Autor: Kiira Mõisja

Kaardistajale on siin abiks kaardistusjuhendid, mis selgitavad, kuidas üht või teist nähtust tuleb kaardistada. Erinevate ülesannete lahendamise jaoks võivad ühe ja sama nähtuse kaardistamise juhendid olla erinevad. Näiteks on hetkel Eestis topograafilistel kaartidel mets määratud vähemalt neljameetriste puude kasvualana, kuid metsaregister käsitleb metsana juba 1,3 m kõrgust puistut.

Nii nagu elusorganismid on ka maastik pidevas muutumises, mistõttu vajavad kaardid pidevat kaasajastamist, linnades on uuendamist vaja sagedamini kui näiteks soodes. Kaarte uuendatakse kahel meetodil – nähtuse või maastiku põhiselt. Esimesel juhul võetakse teatud ajaperioodi möödudes (nt 1, 5 või 7 aasta järel) kaardil üks nähtus (nt teed), mida täiendatakse ja parandatakse kogu riigi ulatuses ühekorraga. Teisel juhul võetakse aga kaardistusse mingi osa riigist (nt Kirde-Eesti), kus täiendatakse ja parandatakse kõik objektid samaaegselt.

Kaardistamine, ka olemasoleva kaardistuse uuendamine, on ressursimahukas ja kallis. Aega ja raha aitab kokku hoida varasemate kaardistuste kvaliteedikontrolli analüüs, mis selgitab välja, millised maastiku nähtused on kõige vigasemad ning mis võib olla vigade tekke põhjuseks. Andmete kvaliteeti võivad mõjutada nii maastiku keerukus, kaardistaja sugu, kogemus kui ka oskus maastikku tõlgendada. Doktoritöö keskenduski sellele, kas ja mil määral mõjutavad kaardistuse kvaliteeti kaardistaja omadused ning maastiku keerukus ning mil määral on vigade põhjus kaardistusjuhendi puudulikkus.

Joonis 1. Kaardistuse kvaliteeti kontrolliti välitöödel. Joonisel "a" on näha kontrollija teekond ühel kontrollalal. Kolme aasta jooksul läbisid kontrollijad kokku ca 1450 km. Kontrolli käigus registreeriti kõik vead (tähistatud numbritega), üles märgiti nende ulatus ja vea kirjeldus (joonis "b").  

Vastuse saamiseks analüüsiti topograafilisele kaardistusele aastatel 2003-2006 tehtud kvaliteedikontrolli tulemusi ning kaardistustöid teinud isikute andmestikku. Kvaliteedikontrolli käigus registreeritud vigu analüüsiti kahel detailsusastmel: esiteks üldiselt, kõik vead koos ning seejärel individuaalselt iga kaardistaja lõikes. Nii leiti vastus küsimusele: mis vead esinesid kõikidel kaardistajatel ja mis olid probleemiks vaid üksikutele välitöötajatele.

Teatud juhtudel erinesid üldisel ja kaardistaja tasandil tehtud kaardistusvead, teatud juhtudel aga olid need sarnased. Näiteks olid mõlemal tasandil kriitilisteks nähtusteks: kivihunnik, vundament, harvik, rada, siht ja salu, samas rohumaade ning kraavide vigadest praktiliselt pooled olid teinud vaid kaks välitöötajat. Hoonestatud mitmekesisel maastikul (joonis 2-1) oli kaardistuse kvaliteet parem, kui avatud lihtsal (joonis 2-2) või suletud keerukal maastikul (joonis 2-3). Kokkuvõtvalt pea pooled (48%) kaardistamisel tehtud vead päädisid objekti puudumisega kraadilt. Samas kaardistajate lõikes esines suur varieeruvus. Nii mitmelgi kaardistajal oli peamiseks probleemiks hoopiski nähtuste klassifitseerimine.

Joonis 2. Maastikutüübid: 1) hoonestatud mitmekesine; 2) avatud lihtne; 3) suletud keerukas (roheline - mets, kollane - põld, beež – taluõued, kolmnurgad - kiviaiad).

Kuigi meeste ja naiste orienteerumisvõimet ruumis käsitlevad uuringud on leidnud, et mehed on selles vallas reeglina edukamad, ei ole antud doktoritöö põhjal kaardistusettevõtetel põhjust välitööde tegijaid sooliselt diskrimineerida – kaardistaja sugu töö kvaliteeti ei mõjutanud. Teadmine, et inimesed orienteeruvad paremini neile turvalisemas ümbruses, võib siiski seda tulemust mõjutada, kuna kaardistajad said valida maastikku, mis tähendab, et kui isik ei tunne end kindlana/turvaliselt metsas, valib ta pigem töötamise avamaastikul. Nii moodustas naiste kaardistatud aladest keeruline metsamaastik vaid 23%, avamaastikud aga 45%. See võib osaliselt ka selgitada, miks üldises kaardistustäpsuses mehed ja naised ei erinenud.

Intrigeeriv mõju, ehkki küll statistiliselt mitte oluline, oli ka kaardistaja kogemusel: üllatuslikult oli väikse, kuni 2 aastase, kogemusega isiku kaardistuse kvaliteet parim, kõige halvema kvaliteediga kaardistasid 3–4 aastase kogemusega kaardistajad, kvaliteetsus tõusis jällegi väga kogenud töötajatel. Sellest võib järeldada, et algajad kaardistajad on tähelepanelikumad, muutuvad hiljem veidi lohakamaks, kuid töökogemuse kasvades suureneb täpsus taas. Siiski ei ole piiratud valimi tõttu võimalik kogemuse ja töö kvaliteedi vahel kindlaid seoseid tõmmata.

Doktoritöös analüüsitud andmetele tuginev soovitus süsteemsete vigade vältimiseks ja kaardistuse kvaliteedi tõstmiseks tulevikus oleks: kaardistusjuhendite täiendamine, selleks et täpsustada nähtuse ja tema tunnuste määranguid või kaaluda, kas selle kaardistamine on üldse vajalik. Individuaalsete vigade vältimiseks oleks vaja teha kaardistajate koolitusi või kasutada kaardistajat just temale sobival maastikul – uuringud näitavad, et sobiv maastik tõstab kaardistaja enesekindlust ja seeläbi ka töö kvaliteeti.