Kas linnu noka ja toitumisharjumuse vahel on seos? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lunn ja kalakotkas toituvad mõlemad kalast, kuid nokakuju on neil väga erinev.
Lunn ja kalakotkas toituvad mõlemad kalast, kuid nokakuju on neil väga erinev. Autor/allikas: Llunn, Muckmagnet, Flickr.com; kalakotkas, Takashi Muramatsu, Flickr.com

Linnu nokakuju alusel kiputakse tegema järeldusi tema toitumise kohta. Näiteks on arvatud, et pika ning peenikese nokaga linnud otsivad putukaid ja teisi selgrootuid koorepragudest või muudest raskesti ligipääsmatutest kohtadest ning lühikese ja kõvera nokaga linnud on kiskjad.

Sellised seoseid nokakuju ja toitumise vahel siiski vähe uuritud. Senised teadmised tuginevad seostele, mis on kinnitust leidnud mõnedel värvulistel, hanelistel, kurvitsalistel ja nn Darwini vintidel. Kuid näiteks röövlindude puhul sellist seost tuvastatud ei ole.

Äsja avaldatud uuringus analüüsisid teadlased 175 linnuliigi nokakuju, arvestades seejuures linnuliikide omavahelist sugulust, linnu ja tema noka suurust, ning võrdlesid seda liikide toidusedeliga.

Tulemused küll näitasid seost linnu nokakuju ja toitumise vahel, kuid arvestades teisi ökoloogilisi ja fülogeneetilisi tegureid, on see seos väga nõrk ja seletab ära vaid 12% noka kujust.

Selgus, et paljud sarnase nokaga liigid toituvad erinevatest objektidest, kuid samas võib ka sarnaselt toituvate lindude nokk olla erinev: nii näiteks toituvad väga erinevate nokkadega kalakotkas (Pandion haliaetus) ja lunn (Fratercula arctica) mõlemad pea eranditult kalast. Erinevus on selles, et lunn püüab saaki sukeldudes, kalakotkas rabab saaki aga jalgadega veepinnalt ja kasutab nokka pigem saagi tükeldamiseks.

Väga väheste lindude nokkadel on tugev survejõud, enamikel liikidel – isegi suurtel röövlindudel – on see suhteliselt kesine.

Kuna linnud kasutavad nokka ka sulestiku hooldamiseks, laulu moduleerimiseks, termoregulatsiooniks, pesaehitusel ja partneri kosimisel, võib nokka pidada pigem universaalseks pintsetilaadseks tööriistaks ja toitumist vaid üheks evolutsiooni jooksul selle kujunemist mõjutanud teguriks.

Teadmine, et ilmselt on nokk liigile omaseks evolutsioneerunud mitmete erinevate tegurite koostoimel, aitab paremini mõista lindude evolutsiooni kulgu ja võimaldab teha täpsemaid järeldusi ka väljasurnud liikide ökoloogia kohta. Uuringu põhjal võib öelda, et senised järeldused ammuste lindude nokakuju põhjal nende toitumisökoloogiat kirjeldada, ei pruugi paika pidada.

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: