On teada, et lennuliiklus häirib lindude tavapärast elurütmi ning suurim kokkupõrkerisk on madalalt rändavatel lindudel. See on nii, sest startides on lennukimootorite võimsus ja ka kiirused suuremad. Seega on suuremas ohus madalal lendavad lennukid, suurte kiiruste tõttu just militaarlennud: aastatel 1950–1999 kaotasid 32 riigi armeed lindudega kokkupõrgete tõttu kokku 286 lennukit.

Iisraelis suunati 1983. aastal radarid ja ornitoloogid nn linnukatku tsoone jälgima. Need on alad, mida läbisid suured rändlinnud – valge-toonekurg (Ciconia ciconia), pelikan (Pelecanus onocrotalus) ja haukalised (Accipitriformes) – ja kus kokkupõrkerisk oli kõrgeim. Peale tsoonide jälgimise alustamist ja hoiatuste edastamist lennujuhtidele langes kokkupõrgete arv 81%.

Viimastel kümnenditel on lisaks tavapärastele meetoditele lennuväljadel linde peletada ja maastikku lindudele sobimatuks kujundada ohu ennetamiseks Euroopa ja Lähis-Ida riikide õhujõud ühiselt arendanud lindude rändeökoloogiale ja ilmaennustusele tuginevat hoiatussüsteemi BIRDTAM.

Põhja-Euroopa pesitsusaladelt lendab Aafrika suunas talvitama hinnanguliselt 2,1 miljardit laululindu, olulisim rändetee kulgeb Siberist ja Skandinaaviast Lääne-Euroopa suunas, ületades ka Eestit.

Hollandi, Belgia, Saksamaa, Poola ja Iisraeli õhujõudude andmed näitavad, et võrreldes teiste riikidega on BIRDTAM-i kasutuselevõtu järgselt reaktiivhävitajate kokkupõrgete arv lindudega vähenenud 45% – 7,5 vs 4,1 juhtu 10 000 lennutunni kohta (h-1). Väiksem on ka rahaline kahju: 10–11 vs 1–4 miljonit dollarit).

Kokku on loetletud riikide armeed kaotanud alates 1950. aastatest lindude tõttu 37 reaktiivhävitajat. Uuringuperioodil kaotatud 11-st hävitajast kaotati pärast 2000. aastat aga ainult üks.

Kui 1970. aastatel, pärast esialgse hoiatussüsteemi rakendamist langes kokkupõrgete sagedus seitsmele 10 000/h-1, siis tänaseks on see näitaja 0,9–1,1. Valdav osa (86%) kokkupõrgetest toimub suhteliselt maapinna lähistel kuni 610 meetri kõrgusel, mis ühtib ka tsiviillennunduses registreeritud andmetega.

Madalalt lendavad linnud on eriti ohtlikud kiirelt lendavatele reaktiivhävitajatele. Autor: Arnaud Lerondeau/Flickr

BIRDTAM-i riigid kasutavad ohu hindamiseks 8-pallist skaalat, mis põhineb radari abil saadud lindude arvukusele õhuruumis.

Kõikides riikides kehtib väärtuste puhul alla viie väike kokkupõrkerisk (<10 lindu/km3) ja lendude toimumine sõltub lokaalsetest oludest. Lähtuvalt riigist rakenduvad aga kõrgematel väärtustel militaarlendudele olulised piirangud või keelud. Nii on näiteks Belgias keelatud pilootidel startimine 5–8-pallise ohu korral (8 = õhuruumis on üle 80 linnu/km3).

Enamasti tuleb piiranguid ette lindude rändeperioodil kevadel ja sügisel, tipphetked on märtsis ja oktoobris. Nii on olnud 10–14% oktoobriöödest, kui toimub paljude lindude aktiivne ränne, hävitajatel lendamine keelatud. Seevastu suvel ja talvel ei ole piiranguid kunagi kehtestatud.

Tulevikus loodetakse BIRDTAM-süsteemi ornitoloogide, vabatahtlike ja meteoroloogide koostöös veelgi täiustada. Senine erinevate valdkondade koostöö on andnud märgatava tulemi.

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi. See teadusuudis põhineb ajakirjasEcography ilmunud artiklil "Aeroecology meets aviation safety: early warning systems in Europe and the Middle East prevent collisions between birds and aircraft".