Zoosemiootikud uurivad: kus algab inimene ja lõpeb loom? ({{commentsTotal}})

Tuntud Smithsoniani rahvuslikus loomaaias tutvustatakse orangutangidele nende elu mitmekesistamiseks nutiseadmeid.
Tuntud Smithsoniani rahvuslikus loomaaias tutvustatakse orangutangidele nende elu mitmekesistamiseks nutiseadmeid. Autor/allikas: Elliott Fabrizio, Smithsonian's National Zoo/Flickr

Milline näeks filosoofia välja loomade pilgu läbi? Kas see pilk aitaks inimest paremini mõista? Miks tasub sellele küsimusele loomaaeda külastades mõelda? Äsja Tartu Ülikoolis kaitstud semiootika doktoritöödes selgitati lähemalt inimeste ja (teiste) loomade suhteid.

Meil puudub üldpildis püsiv ja usaldusväärne teaduslik põhjendus, mis teeks inimese teiste loomade kõrval eriliseks. Varasemaid väiteid erinevuste kohta lükatakse aeg-ajalt ümber ning teaduses on inimese ja looma eristamise teemal mitmesuguseid seisukohti, mõni neist domineerivam kui teine.

Silver Rattasepp tõi oma semiootika doktoritöös esile filosoofias levinud viisid inimese eristamiseks loomadest. Ta loetles kuus tahku, mis kirjeldavad filosoofias tuntud vaateid looma ja inimese erinevustele ning mis võivad tuttavad ette tulla ka tavaelus:

  • Inimeste ainulaadne loomus on tuletatud ainult inimest ennast uurides, mitte teda teiste elusolenditega võrreldes.
  • Loomade peamine üldtunnus on, et neil puudub midagi ainuliselt inimesele omast.
  • Kui inimest võrreldakse loomadega, kirjeldatakse teda nende suhtes ainulaadsena, kui aga teisi loomaliike omavahel võrreldakse, kirjeldatakse neid vaid üksteisest erinevana liigiomaste tunnuste põhjal.
  • Inimeste ja loomade eristus on vaimne või siis vaimsena kirjeldatav või vaimsele taandatav.
  • Loomi kirjeldatakse ühe suure ja ühtlase kategooriana, millesse kuuluvad nad kõik, tegemata liigipõhiseid eristusi.
  • Tõeline inimeseks olemine saavutatakse siis, kui loomalikkus inimesest eemaldada või välja tõrjuda.

Kas "tõeline" inimene kuulub samas ka ahvide sekka?

Kõik need kuus tahku toovad esile inimese "erilisuse" teiste loomade kõrval. Inimest kõrvutatakse mingisuguse kategooriaga, mille nimi on loom, et seeläbi inimest defineerida. Loetelu kuues punkt on lääne mõtteloos läbiv. Selle järgi on inimene kahetine loom, kelle loomalik pool (mis on tihti mõistetud, kui madalam) tuleb tõelise inimloomuse nimel maha suruda.

Selline inimese ja loomade eristus võib paista intuitiivne, kuid sel mõtteviisil võib olla traagilisi tagajärgi, muu hulgas poliitikas ja ühiskondliku elu korralduses.

Inimese ja loomade jõulise eristuse hajumine ei ole Euroopa kultuuriruumis tulnud lihtsalt. Kui Carl Linnaeus paigutas 18. sajandil inimesed teiste ahviliste sekka, siis määratles ta inimese loomana, kes peab inimeseks olemiseks end inimesena ära tundma. Selle kavala definitsiooniga nõustudes peame inimese erilisust tunnistades leppima ka tõsiasjaga, et oleme üks loomaliik teiste seas.

Sellele vaatamata on filosoofias levinud vaatepunkt inimese erilisust ning selget eristamist rõhutav. Rattasepp seab selle otstarbekuse kahtluse alla ning võtab zoo- ja biosemiootilise ning posthumanistlikuma seisukoha. Seda eelkõige väljaspool filosoofiat levivat vaatepunkti on nimetatud ka loomade või isegi liikide pöördeks. Mida annaks meile filosoofias mainitud kuue levinud inimese ja loomade eristuse tahkude ületamine?

Näiteks omandaksid inimesega seotud mõisted, nagu kultuur, uue ja õpetliku tähenduse. Oma doktoritöös esitab Rattasepp Tim Ingoldi näite mutist. Kui meie loome ainelist kultuuri, siis kas muti vaatepunktist ainelist kultuuri mitte ei õõnestata? See tähendab, et ainelist ei looda midagi tühjusesse lisades, vaid hoopis olemasolevasse ainesesse tühjust uuristades.

Sellised tihti võõrana tunduvad inimese ja looma seotust rõhutavad vaatepunktid võivad filosoofiat ja meie maailmamõistmist rikastada. Rattasepp küsibki oma töös, kuidas näeks välja filosoofia loomade pilgu läbi.

Kas keskkonda peaks kujundama inimese või loomade vaatepunktist?

Üks koht, kus loomade ja inimeste suhted teravalt esile tulevad, on loomaaed. Nelly Mäekivi analüüsis oma semiootika doktoritöös loomaaeda kui keerukat keskkonda, kus saavad kokku eri eesmärgid nagu liikide kaitse ja rekreatsioon. Loomaaed peab leidma tasakaalu hariduslike, teaduslike, loodushoiu ja vaba aja veetmise funktsioonide vahel ning liigikaitse võib seejuures jääda teisejärguliseks.

Suur osa inimesi puutubki loomadega kokku peamiselt loomaaias. Loomaaed on olemas peaaegu kõigis suurtes linnades ja neid külastab kokku enam kui 700 miljonit inimest aastas. Seega on tähtis uurida ühelt poolt seda, kuidas loomaaiad mõjutavad meie arusaama loomadest, ning teisalt, kuidas tagada loomaaialoomadele parim võimalik keskkond.

Mäekivi põhitees on, et loomaaed on hübriidne keskkond, sest seal põimuvad loomade ja inimeste teed ning seega looduslikud ja kultuurilised nähtused. Kõik need tegurid mõjutavad üksteist.

Sellest vaatepunktist lähtudes vastab Mäekivi oma doktoritöös järgmistele küsimustele:

  • Kuidas me mõtestame tehiskeskkonnas peetavaid loomi?
  • Kuidas need arusaamad mõjutavad loomaaias elavate loomade pidamise põhimõtteid ja seeläbi nende elutingimusi?
  • Kuidas mõjutavad tehiskeskkonnas peetavad loomad, kes elavad meie endi (inimeste) kujundatud keskkonnas, meie arusaamu ja ettekujutusi neist loomadest?

Loomade liigiomaseid vajadusi võib olla väga raske märgata ning loomaaiad on tahes-tahtmata valiku ees, kas pakkuda loomadele vaid heaolu või tagada neile elukeskkond, mis sarnaneks võimalikult palju loodusliku keskkonnaga. Näiteks kindlate toidukordadega ei imiteerita üldiselt loomulikku keskkonda, kuigi teisalt tagatakse seeläbi loomade heaolu.

Tihti pole võimalik pakkuda ei liigile iseloomulikku keskkonda ega ka täielikku heaolu. Kuna loomade omailm ehk n-ö nende maailm sõltub elukeskkonnast, on see tahes-tahtmata vabaduses ja loomaaias elavatel loomadel erinev. Erinevad nii sotsiaalsed suhted kui ka sigimisvõime, omavaheline kommunikatsioon ja palju muud.

Tõsi on ka see, et kõiki loomi ei kohelda võrdselt, sest nende väärtus on loomaaiakülastajate silmis erinev. Meie omailmaga sarnasemad, karismaatilised ja keerukamate omailmadega liigid, näiteks suured imetajad, saavad märksa enam tähelepanu.

Et loomaaiakülastajate ootustele vastata, eksponeeritakse neid eri semiootiliste strateegiate abil inimeselaadsetena, näiteks neid isikustades, st andes neile nime ja iseloomu.

Kõik see mõjutab liikide elukeskkonda loomaaias ja ühtlasi loomade käitumist. Loomade elukeskkonnast  ja käitumisest sõltub aga omakorda see, kuidas loomaaedu külastavad inimesed loomi mõtestavad. Külastajate soovid ja tagasiside mõjutavad loomaaia korralduse kaudu taas kord loomade elu, ning kõik see loobki loomaaedadest hübriidse süsteemi.

Inimeste arusaam loomadest on mõistagi keerukas, sest eri huvirühmadel on erisugused vaatepunktid ja ka inimeste hoiakud muutuvad aja jooksul.

Mida mõelda Tallinna loomaaia aediku kõrval?

See, mida mõistetakse inimese või loomana, on rikkalik hulk liike oma sarnasuste ja erinevustega. Me vaatame tahes-tahtmata loomi omaenda, inimese pilguga, kuid tasub panna tähele, et sellel on nii kultuurilised kui ka bioloogilised alused.

Sellele vaatamata jääb ahvatlevaks küsimuseks: kuidas oleks näha maailma mõne teise liigi pilguga? Kuidas näevad teised liigid meid? Kindel on see, et näiteks elevandi ettekujutus maailmast erineb märgatavalt meie omast, kuid meie vaatepunktid on ühel või teisel viisil omavahel seotud ja teineteist mõjutavad.

See vaatenurk võib avada nii uusi perspektiive filosoofias kui ka olla kasulik kõikjal, kus inimesed loomadega kokku puutuvad, olgu selleks loomaaed või elukeskkond tervikuna.

Isegi kui me ei tea, kus algab inimene ja kus lõpeb loom, võib selle küsimuse ümbersõnastamine aidata vastusele lähemale jõuda. Järgmine kord Tallinna loomaaia aediku kõrval seistes tasub mõelda, kes sa tolle aedikus elava olendi jaoks oled. Kas ta näeks sind looduslikus keskkonnas teisiti? See küsimus võib jäädavalt muuta sinu arusaama tollest teise liiki kuuluvast olendist.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: