Aastaid tagasi kuulsin lugu ühest tänavanoorsootöö projektis kasutatud meetodist, kus noorte kogunemispaika asetati stend puhta valge paberilehega ning kirjutusvahenditega. Pärast korduvaid paberite-pliiatsite kadumisi ja roppusi täis soditud lehti, asendati need järjekindlalt üha uute valgete lehtedega, kuni ühel hetkel hakkasid sinna ilmuma noorte arvamused, probleemid, rõõmud. Neid lehti ei lasknud noored ise enam täis sodida ja neist sai alus noorsootöötajate suhtlusele noortega.

Teatud mõttes on see näide sellest, mida vajaksime ka digielu kontekstis: et noored saaksid ja tahaksid oma mõtteid ja arusaamu väljendada ning oma tunnetatud probleeme selgitada, oma lahendusi välja pakkuda.

Tehnoloogia areng on toonud kaasa palju muutusi meie ühiskonnas ja ei paista, et muutuste hoog raugema hakkaks. Erinevad tulevikustsenaariumid kirjeldavad üksmeelselt tehnoloogia kasvavat mõju pea kõikides eluvaldkondades. Tulevikuks valmistudes otsitakse teid, kuidas tekkivaid võimalusi arenguks kasutada, kuidas riske maandada, kuidas toetada võimet muutustega positiivselt toime  tulla.

Noorte olukord vajab sel taustal eritähelepanu. Pea kõik noored veedavad internetis aega iga päev. Õpitakse üha rohkem digivahendite abil, väljaspool kooli õpitakse palju just internetis. Heaolu ja turvalisus on noorte jaoks olulisel määral seotud nende digieluga. Nagu ka enesehinnang ja iluideaalid.

Loovuseks ja ettevõtlikkuseks on tänu tehnoloogiatele enneolematuid võimalusi. Samuti on võimalik leida ideid, kaasamõtlejaid, koostöö tegijaid üle terve maailma.

Praeguste noorte jaoks ei ole "päris" ja "digi"-elu sageli eristatavad. Suhted ideed, tegevused, info – kõik liigub sujuvalt erinevate reaalsete ja virtuaalsete keskkondade vahel edasi-tagasi. Sarnaselt kipub vaade noorte olukorrale seoses digimuutustega kõikuma ühest äärmusest teise. Noore põlvkonna sügav kiindumus oma nutiseadmetesse tekitab paljudes muret, samas on igati mõistetav loota internetiavarustele info otsimisel, töövõimaluste leidmisel ja paljudel muudelgi juhtudel.

Räägitud on noortest kui "digitaalsetest pärismaalastest", kes on sündinud juba tehnoloogiliselt rikkasse maailma ja toimetavad seetõttu seal probleemideta – see on muide nüüdseks müüdiks tunnistatud ettekujutlus ja on selge, et noorte digipädevused vajavad süsteemset arendamist, mitte ei ole kuidagi n-ö kaasa sündinud.

Teisalt on noori käsitletud kui digimuutuste ohvreid, kes vajavad veebis kaitset ja hoidmist tarkade ja pädevate täiskasvanute poolt – narratiiv, mis kujutab noori hääletute ja passiivsete objektidena ning vähendab seetõttu noorte enda eest rääkimise ja seismise võimet ning seega ka vastupanuvõimet digiriskidele.

Samuti ei ole noortel võimalik paljudel digiühiskonna teemadel vanematelt põlvedelt tuge saada, sest vanematel puuduvad nii pädevused kui ka kogemused. Sel moel kujunebki üsna segane pilt noorte digielust ja digimuutuste mõjust noorte olukorrale.

Siiski on teadmisi noorte kohta üha rohkem. Uuritud on seda, mida noored internetis teevad, mis ohud neid seal varitsevad, uuritud on mõju tervisele, sh vaimsele tervisele, uuritud on edasijõudmise ja mahajäämise põhjuseid digivõimaluste kasutamisel, soolisi erinevusi jpm. Suureneb ka noortega töötavate inimeste kogemuste hulk digivahendite kasutamisest koolitundides, noorsootöös.

Samas on sageli kuulmata üks olulisim ekspertiisi allikas: noored ise. Häälekalt ei kõla see, millise tähenduse noored annavad oma netis veedetud ajale, digivahendite kasutamise kogemusele hariduses, ühistegevuses, omaalgatustes; kuidas nad näevad muutusi suhetes ja suhtlemises seoses sotsiaalmeedia kasutamisega jne jne.

Avalikus diskussioonis valdavalt täiskasvanute poolt suureks ja oluliseks hinnatud võimalused ja probleemid survestavad noori – ka siis kui nende arvamusi küsitakse – arvama just nendes raamides.

Seetõttu on oluline teha ruumi ja innustada noori selleks, et nad saaksid avada oma tähendused ja sõnastada oma mõtted, ideed nii riskide kui võimaluste kohta, mida nemad digimaailmas näevad.