Maailmal pole veel aimu, keda võiksid isesõitvad autod alla ajada
Kas ajada alla kaks naissoost kodutut või pigem üks meessoost tippjuht, lapsega jalutav ema või sõita hoopis ise vastu barjääri? Isesõitvate autodega seonduvaid moraalikonflikte käsitlenud suurküsitluse tulemused viitavad, et üleilmse eetikakoodeksi loomine ei pruugi olla kuigi lihtne.
"Me ei ütle, et insenerid peaksid korraldama isesõitvaid autosid juhtivate algoritmide loomisel rahvaküsitlusi, ent eksperdid peavad kuidagi reeglite väljatöötamisel rahvast kaasama. Muidu võib oodata, et esimesed surmaga lõppevad liiklusõnnetused pidurdavad nende laiemat kasutuselevõttu... märkimisväärselt," mõtiskles Edmond Awad, küsitlustulemused kokkuvõtva uurimuse esimene autor ERR Novaatorile antud intervjuus.
Kokku analüüsis Awadi töörühm 40 miljonit otsust, mille tegid inimesed 233 riigist või iseseisvast haldusüksusest. Massachusettsi Tehnikainstituudi doktorant tunnistas, et päris maailmas hakkab tulema eelnevalt kirjeldatud dilemmasid haruharva. Mida vähem liigub teedel pärisjuhte, seda vähemoluliseks need tõenäoliselt muutuvad. Liiatigi ei suuda sensorid reaalajas veel tippametnikke kodututest eristada. Samas ei pidanud ta tehtud tööd kasutuks.
Juba praegu on võimalik jagada tänavatel ja maanteedel liiklejad rohkem või vähem haavatavateks. Näiteks saab vigastada kergemini jalgrattureid kui veokijuhte. "Kuid kas see tähendab, et isesõitev auto peaks hoiduma reisijate kaitsmiseks teel pigem jalgratturite või veokijuhi poole? Juba väike sisseehitatud kallutatus algoritmides lükkab hukkunute või viga saavate inimeste arvu ühes või teises suunas," nentis Awad.
Nõnda lootis ta, et uurimus algatab kogukonnas taoliste küsimuste üle laiema arutelu. Enne kui isesõitvad autod tõepoolest tänavaid täidavad. Selle tekkimiseni annavad tulemused aga aimu erinevates kultuuriruumides elavate inimeste väärtushinnangutest.
Peaaegu kõik eelistavad alla ajada pigem loomi kui inimesi, vähem kui rohkem liiklejaid ning eeskätt vanemaid kui nooremaid inimesi. Sealt edasi hakkavad aga arvamused lahknema. Eristada saab kolme kultuuriruumi: kristlike traditsioonidega läänemaailma, islamist ja konfutsianismist mõjutatud idamaid ning Prantsusmaad üheskoos Ladina- ja Kesk-Ameerika riikidega. Näiteks eelistasid eurooplased päästa teistest sagedamini vanemaid inimesi.
Samuti sõltusid tehtavad valikud märkimisväärselt ühiskonnaliikmete sotsiaalsest ja majanduslikust võrdsusest. Näiteks polnud soomlastel erilist vahet, kas isesõitev auto ajas alla rikkama inimese või kodutu. Suurema varandusliku lõhega Colombia elanikud eelistasid aga lasta autodel alla ajada vaesemaid kodanikke. Maailmas keskmiselt toodi sagedamini ohvriks mehi. "Paradoksaalselt oli lõhe võrdõiguslikemates riikides veelgi suurem. Võrdsus viis suurema ebavõrdsuseni," märkis Awad.
Samuti panid teadlased tähele, et valikud seostusid tugevalt usuga valitsusorganite toimimisse. Punast foorituld eiranud inimesed hukkuks isesõitva auto rataste ees sagedamini näiteks Jaapanis ja Soomes, kuid mitte Nigeerias ja Pakistanis. Eesti paistis teiste seas silma eelistusega säästa seaduskuulelikemaid ja paremas vormis olevaid kodanikke. Teisalt kasutasid eestimaalased keskmisest märksa sagedamini võimalust sündmustesse mitte sekkuda ehk jätta lõpptulem saatuse hooleks.
Kas see tähendab aga, et isesõitvate autode tootjad peaksid häälestama isesõitvaid autosid kontrollivaid tehisintellekte vastavalt riigile ja turule? Osaliselt tehakse seda juba praegu. Näiteks peavad kasutama Bostonis testsõite tegevad autod agressiivsemat sõidustiili kui Singapuris.
Pikas plaanis võib see külvata aga Awadi hinnangul rohkem segadust, kui võit seda väärt on. "Kuigi peame juba praegu reisides kultuuriliste eripäradega arvestama, poleks ma kokkuvõtlikult nii negatiivne. Maailma laiemalt vaadates on mõned eelistused siiski universaalsed nagu kalduvus säästa noori, jalakäijaid ja inimesi ehk mõju on samas suunas. Erineb ainult see, kui tugev see eelistus on," laiendas Awad.
Doktorant rõhutas, et vastanute demograafiline jaotus oli tugevalt kiivas meeste ja nooremate vastanute suunas. Analüüsi kaasati ka juba need riigid, kus ulatus vastanute arv üle saja ehk tegu polnud alati esindusliku valimiga. "Aga kuskilt peab alustama. Vähemalt tõestasid katsed, et inimesed tunnevad isesõitvate autode vastu laiemalt huvi ja ka muret," lisas doktorant.
Kasutatud küsimustikule saab endiselt vastata, tulemustega saab interaktiivse kaardirakenduse vahendusel. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.