Omamise vajadus nende hulka ei kuulu. Autoga tegeleb rendiettevõtte ja see sõidab, kuhu käsid. Sõitmiseks pole vaja autojuhi lubegi. Vähemalt nii näeb ette autoriigis USA eelmise aasta sügisel täiendatud reeglistik. Seda juhul, kui föderaalne amet kuulutab sõiduki piisavalt turvaliseks. Värskeimad andmed kinnitavad taoliste autode sõiduoskuste jätkuvat paranemist.

Californias avalikustati iga-aastane nn "käte roolist lahti laskmise raport". Loodetavasti ei püüa ükski siinne autjuht sellesse raportisse pääseda, sest selleks peab enne loa saama. Kõne all on spetsiaalselt iseseisvalt sõitvate ehk robotautode avalikus liikluses testimise loa saanud sõidukite aruandlus. Põgusa kiirviktoriinina võiks igaüks nüüd oletada, kui palju lube on antud Californias erinevatele ise juhtivate autode arendajatele.

Jutt ei käi ideedega mängivatest start-up`idest või mõne sõiduki jaoks vajaliku tarkvaralise komponendi ehitajatest. Kui keegi iseloomustas tabavalt uue põlvkonna autosid ratastega tahvelarvutitena, siis sellisest kontseptsioonist loa saamiseks ei piisa. Tänavatele lubatakse väga kaugele arendatud ja tehniliselt turvalised sõidukid. Siin kombineeruvad suured rahad, kõrge arendusvõimekus ja usk tegevuse tasuvusse.

Värskes raportis antakse ülevaade üheteistkümnest taolise auto testimiseks loa saanud ettevõttest. See on päris suur arv, millest võib välja lugeda küllaltki tugeva ja seetõttu tempokalt areneva konkurentsi. See omakorda viitab küpsusele lähenevale tehnoloogiale. Tänavatel ei ukerda rooli haaramiseks valmistuva testsõitja valve all üksikute pioneeride sõiduvahendid, vaid neid on samal ajal nii palju, et neist võib kohata mõnda iga päev.

Testsõitjad on endiselt igas autos ja nad on valmis haarama roolist juhul, kui olukord nõuab. Raportist selgub, et võrreldes 2015. aastaga peab seda tegema üha harvemini. Näiteks kui 2015. aastal pidi Nissani sõidukis juht roolist haarama keskmiselt iga 14 miili ehk umbes iga 22 kilomeetri tagant, siis eelmisel 2016 aastal oli autot juhtiva tarkvara nutikus sedavõrd paranenud, et roolist pidi haarama keskmiselt kord 400 kilomeetir tagant. Nüüdsest Waymo nime all Google`i arendatav sõidukipark läbis aastaga üle miljoni kilomeetri, mille jooksul registreeriti juhi sekkumine 124 juhul. Suhteliselt väike näitaja paranes varasema aastaga võrreldes veel umbes viiendiku võrra.

Testjuhi sõiduolukorda sekkumise andmed pole siiski piisav robotautode oskustesse uskumise tunde kasvatamiseks. Autode testijad tegutsesid erinevate ülesannete kontekstis. Mõned testisid alles testsõidu korraldamist ja seda, kui turvaliselt tundsid end testijad. Mõned liiklesid vaid linnavälistel kiirteedel ega sekkunud linnaliiklusesse, pooled katsetajad läbisid kogu aastaga vaid 600-700 kilomeetrit jne. Samas kõneleb kogu testimise korraldus, selle tulemuste ametlik kontroll ja juba mainitud testimistiimide paljusus robotautode arendamise tempost.

Lõplikult valmis robotautot nägemata võib võtta pessimistliku seisukoha ja rääkida kaugest ulmest. Seda on teha siiski üha raskem. Äsja teatas Ford kokkuleppest panustada miljard dollarit autodesse vajaliku nutikuse arendamiseks, et täita lubadus olla oma autodega igapäevaliikluses juba aastal 2021. Raha kulutati vastavat tehisintellekti arendava ettevõtte omandamiseks.

Alguses esitatud viimase auto omamise oletuse juurde tagasi tulles on USA teedel sõitval keskmisel kergliiklusvahendil on vanust 11,5 aastat ja autot omatakse keskmiselt 73,5 kuud ehk üle kuue aasta. Euroopas on vastavad näitajad üldjoontes sarnased. Seega arvuta ja pea plaani. Sama puudutab ka neid, kellel pole autot ega lube. Võibolla jääb neil see võimalus teostamata.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.