Võib muidugi küsida, miks on üleüldse vaja siidiusse ämblikuniiti tegema panna. Ja võib ka vastata: ämblikuniidil on kasulikke omadusi, mida siidiniidil ei ole. Näiteks on avastatud, et ämblikuniidist saab teha mikrokapsleid, mille sisse pakituna saab vähiravimeid patsiendi kehas sihtmärgini toimetada. Ämblikuniidiga saab parandada kahjustatud närve ja ämblikuniidiga saab tugevdada kuulikindlaid veste. Seda kõike siidiga nii hästi ei saa.

Kuid paraku on ämblikke kasvandustes pidada palju raskem kui siidiusse. Ämblikud käituvad liiga ennustamatult ja kalduvad ülearu kergesti agressiivsusele.

Siin tulevadki nüüd appi Jun Xu Hiina Teaduste Akadeemia Shanghai taimefüsioloogia ja -ökoloogia instituudist ja ta kolleegid, kes on kavala geenimanipulatsiooni abiga saanud siidiussid tootma niiti, mille koostis kattub 35,2 protsendi ulatuses ämblikuniidi omaga. Seda pole küll veel kaugeltki päris sada protsenti, kuid ikkagi täitsa palju võrreldes konkureerivate teadlasrühmade saavutatud viie protsendiga.

Seejuures ei kasutanud Xu ja kolleegid mitte tänapäeval kõige laiemalt tuntud geenitoimetusmeetodit CRISPR, vaid üht teist meetodit, mille nimi on TALEN ja mille puhul lõigatakse DNA-ahelat molekulaarsete kääride abil.

Oma saavutusest kirjtuavad Xu ja kaasautorid Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.