Kivirähk on autor, kes ei jäta külmaks ühtki lugejat – ta meeldib kas väga või vastupidi, tema järgmist teost pigem ei tahaks lugemiseks kätte võtta. Kivirähkis on "miski", mis kõnetab. Eks näita seda ka see, et tema raamatud on iga-aastased külalised enimmüüdud raamatute edetabelites ja tema Draamateatris lavastunud näidend "Eesti matus" on repertuaaris püsinud 16 aastat ja publiku huvi ei näi raugevat.

Küsimusele, mis see lugejat paeluv "midagi" on, püüdis vastust leida Tallinna 32. Keskkooli õpilane Janek Vaab oma uurimistöös "Andrus Kivirähki isikustiil". Täpsemalt seadis Vaab eesmärgiks välja selgitada Andrus Kivirähki stiilile omase sõnavaliku eripärad. Lisaks süžeele, mis Kivirähkile omaselt on tavaliselt Eesti-keskne, on kahtlemata oluline ju ka see, milliste vahenditega sisu edasi antakse.

Vaab analüüsis nelja Kivirähki teost: "Ivan Orava mälestused ehk minevik kui helesinised mäed", "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust", "Mees, kes teadis ussisõnu" ja "Liblikas". Autor ei piirdunud vaid kirjalike teostega. Ta uuris ka nelja Raadio 2 "Rahva Oma Kaitse saadet". Selline valik andis tööle lisaväärtust. Eelduslikult spontaansem ja enam improviseeritud suuline kõne on isiku stiili ja seda iseloomustava sõnavaliku uurimiseks tänuväärne allikas.

Esimene, mis torkas juba silma ilmselt nii mõnelegi lugejale ning võimalik, et teda ka pahandas, on uurimistöö pealkirjas sisalduv kirjaniku perekonnanime käänamine. Uurimistöö autor selgitab, et tegu on kirjaniku enda sooviga. Tema eelistus oma nime käänamisel on k-tähe säilitamine. Iseenesest peaks kirjanik eelduslikult olema see, kes kirjareegleist enim teab ja peab. Asjaolu, et Kivirähk on sellest hoolimata otsustanud teha teisiti, on ilmselt esimene märk tema sõnavaliku erilisusest.

Töös analüüsis ja tõi Vaab näiteid eelnimetatud tekstides sisalduvast irooniast ja groteskist, arhaismidest, vulgarismidest, võrdlustest, intertekstuaalsusest, kujundlikest väljenditest. Ilmselt ei üllata ühtki Kivirähki teostega tuttavat lugejat või kuulajat järeldus, et Kivirähki stiili iseloomustab enim iroonia ja äraspidisus, seda ka Eesti ühiskonna valukohtade kirjeldamisel.

Tekstide analüüsi pinnalt jõudis Janek Vaab järeldusele, et neis on palju ebaharilikke võrdlusi tavapäraste olukordade või sündmuste kirjeldamisel ning kujundlikke väljendeid. Barbarismid näitavad Kivirähki värvikate tegelaste päritolu või ajastut. Vulgarisme kasutab Kivirähk aga tegelase otsekõnes emotsioonist ajendatud väljahüüetes ning matslike kommete rõhutamisel. Huvitavad on ka tähelepanekud intertekstuaalsuse kasutamise kohta, muu hulgas viitab Kivirähk enim vene kirjandusele, mille "kirju maailm suudab pakkuda Kivirähkile väärilist materjali".

Mis on siis see seletamatu "miski", mis paljusid Kivirähki tekstide juures köidab? Ilmselt on see läbi huumoriprisma Eesti ja eestlaste olemuse kirjeldamine. Iseenesest on see märk tervest ühiskonnast kui enda üle julgetakse nalja visata.

Põhjalikumalt saab Janek Vaabi uurimistööga tutvuda õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake. Uurimistööd juhendas õpetaja Eha Aare.