"See on meile sisse kodeeritud, et me peame vaimult suureks saama. Me olemegi tegelikult väga suureks saanud, aga see on põhinenud praegu natukene kaugele minevikku jäänud investeeringutele ja sündmustele, mis on toimunud," märkis Tallinna Ülikooli vanemteadur Mihkel Kangur saates "Terevisioon".

Suur osa inimesi praegu ümbritsevast põhineb teadlaste poolt juba 50–100 aasta eest välja töötatud teooriatel. Seetõttu on tema sõnul oluline töötada 100 aasta pärast tekkida võivate probleemide ja ülesannete lahendamise nimel praegu.

Kangur rõhutas samas, et ülikoolides, instituutides ja teistes teadusasutustes juba olemasolev teadus ja oskused peab jõudma tänapäeval rakendusse. Ühelt poolt tähendab see tõhusamat koostööd ettevõtjatega. Seejuures ei peaks koostöö haarama vaid insenere. Tänapäeva majanduses on järjest suurem kõlapind sotsiaal- ja humanitaarteadustel. Välja võib mõelda igasuguseid asju – neist ei ole aga kasu, kui neid ei osata rakendada või seostada olemasoleva kultuuriga.

Teisest küljest teeb Kangurile muret, kas ühiskond mõistab teadlaste teadmiste ulatust näiteks neid tulevikus kimbutada võivate keskkonnaprobleemide osas.

"See, mida me teame tulevikus tulevat keskkonna valdkonna osas, on väga vähe jõudnud meie poliitilisele maastikule. Mida me siis nende teadmistega teeme? [...] See on lihtsalt suur mure, et teadlased teavad, aga see ei jõua kuidagi ühiskonda," viitas Kangur. Selle üheks proovikiviks on eelmisel sügisel avaldatud 15 000 teadlase allkirjaga märgukiri kõigi maailma poliitikutele.

KBFI vanemteadur Andi Hektor, laupäeval toimuva Teadusmarsi üks korraldajatest märkis, et Eesti on omamoodi anomaalia. Eesti teadus ja kõrgharidus on rahvusvahelistes edetabelites esirinnas. Ühiskonna suhtumises teaduse olulisusesse on Eesti Euroopas igas valdkonnas esikümnes koos teiste Põhjamaadega.

"Ainuke asi, milles me ei ole esikümnes, on teaduse rahastamine. Enamus Põhjamaades on korrelatsioon selle vahel, kui palju rahvas toetab teadust, palju hindab teadust, palju antakse ka vahendeid, investeeringuid teadlastele. Eestis see millegipärast nii ei ole," nentis Hektor.

Vanemteadur tõi välja, et riiklike strateegiate kohaselt peaks investeerima avalik sektor teadusesse ühe protsendi SKP-st. Viimaste aastate statistika järgi kukkunud sinna poole protsendi lähedale ehk puudu pool.

"Peamine mure, kuhu lõpuks ikkagi suundume, on raha. Sellest probleemist otseselt rääkida ka ei tahaks, sest see kõlab nii klišeelikult," sõnas Kangur.