“Hea Eesti isa” erinevate riigikordade ajal ({{commentsTotal}})

Hea Eesti isa on väga paljutähenduslik ja sõltub riigikorrast ning ühiskonnas valitsevatest mõttemaailmadest.
Hea Eesti isa on väga paljutähenduslik ja sõltub riigikorrast ning ühiskonnas valitsevatest mõttemaailmadest. Autor/allikas: Kollaaži tegid Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Mees muutis oma lihasjõu päeva lõpuks markadeks. Ootustele vastava elatustaseme saavutamiseks peavad ka naised töötama, ja siinse madala palgataseme tõttu harilikult täiskoormusega. „Uuelt mehelt“ oodatakse, et ta planeeriks koos naisega rasestumist. Need on mõned mehe- ja isarollid erinevatest aegadest; neist andis Feministeeriumis ülevaate Marion Pajumets, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi soo- ja rändesotsioloog.

Isad peavad nüüd lastega koju jääma, nii otsustas Riigikogu 2017. aasta detsembris. Kui väikelaste isad just neile mõeldud vanemahüvitisega kaetud lapsele pühendumise kuud ei kasuta, jäävad pered vastavast toetusest ilma. Nn isakuu kehtestamisega ja rahalise karistusega selle ignoreerijatele, sekkub riik jõuliselt sugude tööjaotusesse Eestis. Eesmärk on ühelt poolt tugevdada emade professionaalset positsiooni ning teisalt, tuua isad, kes seni on väikelapse hooldamisel pahatihti puudunud, koju, laste juurde.

Lõppkokkuvõttes otsustab enamus ühtemoodi
Olukorras, kus meeste osa laste eest hoolitsemisel on tagasihoidlik, pean isade mähkmevahetuste, söögi- ja unekordade argipäeva tõmbamise poliitikat revolutsiooniliseks. Tõsi, tegelikult võivad isad juba 2004. aastast, mil vanemahüvitis kehtestati, pühenduda hoopis pikemaks ajaks kui 30 päevaks lastele; paraku küündib meeste osakaal vanemahüvitise saajate hulgas senise liberaalse, peredele otsustusõiguse jätva süsteemi tulemusel 8,5 protsendini. Iga pere otsustab eraldi ja lõppkokkuvõttes 91,5% ühtmoodi, et emad on peamised lapse hoidjad. Mis sest, et vanemahüvitis on 18 kuud pikk ja Eesti emad imetavad keskmiselt alla aasta.

Uue riikliku tellimuse konteksti asetamiseks tuleb mainida, et pooled abielud ja tõenäoliselt ka kooselud lahutatakse Eestis ning nendest sündinud lapsed kasvavad harilikult üles kas üksnes või valdavalt ema juures. Heal juhul võtab ema uue mehe, kes hoolitseb naise varasemast kooselust pärit poegade-tütarde eest. Seega on oma lastest eemalolevad isad Eestis massinähtus.

Uued ootused
Teisalt, vaadates veidi lähiajalukku, selgub, et isad, lahutatud või mitte, on ikka ühel või teisel moel puudunud. Ka füüsiliselt kohal olev isa võis taanduda laste teenindamisest ja kasvatamisest (v.a ehk karistamisest) kui naiste tööst. Ootuski, et isa oleks laste jaoks olemas samaväärselt emaga, on uus.

Väga põnev on see, kuidas „isakuu poliitikas“ manifesteeruvad uued ühiskondlikud ootused Eesti meeste ühiskondlikule positsioonile mõjuvad. On ju kodu reeglina naiste pärusmaa ja sealne, sageli rutiinne töö enamjaolt tunnustamata. Ja kuidas sobituvad „pehmed“ ootused Eestis domineeriva arusaamaga mehe edust? Algatuseks kommenteerin ehk lünklikult ja ilma tõsikindluse taotluseta isade kohalolekut ja ühiskondlikke ootuseid “heale isale” viimaste riigikordade ajal. Peatun ka mõnel ühiskondlik-tehnoloogilisel arengul, mille tõttu sai üldse esile kerkida tänane ideaal, et isa peaks lapsehoiul emaga võrdselt käed külge panema.

Sootud seltsimehed sotsialistlikus „lapsevanemriigis“
Nõukogude ajal võttis suure osa lapsevanema rollist enda kanda riik, mitte emad, rääkimata isadest. Lapsi hoidsid professionaalsed kasvatajad, õpetajad ja sotstöötajad sõimes, seejärel lasteaias, koolis, pioneerilaagris, malevas. Sotsialistlik hiidriik vajas tööjõus naisi tehastesse ja põllule ning vabastas nad selleks lastehoiukoormast. Üldise töökohustusega riigis käisid emad, rääkimata isadest, täiskoormusega tööl. Kooli- ja töökohustus ja suhteliselt väikesed palgaerinevused (loe: üleüldine vaesus) tähendas, et naistel oli elukutse ja isiklik sissetulek, mis polnud kuigivõrd madalam meeste keskmisest. Nõukogude naisel oli enneolematult hea võimalus professionaalseks eneseteoseks ning majanduslik iseseisvus oma isast ja mehest. Rasestumisvastased vahendid jäid vähestele kättesaadavateks, kuid raseduse katkestamine ja abielu lahutamine levisid, suurendades naiste kontrolli oma keha ja järglaste üle. Riik defineeris vanemad eelkõige sootute seltsimeeste, mitte naiste ja meeste, emade ja isadena.

Sööklate eelistamisele perede toitlustajana viitavad ka stalinistlike majade ja hruštšovkade köögikriipsakad, kuhu ei mahtunudki pere koos sööma. Autor: Kollaaži tegid Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Sotsialistlikus „lapsevanemriigis“ polnud ette nähtud ka kodus perele toiduvalmistamist, kui lapsehoiu kõrval teist rutiinset töömahukat kodust tegevust, mis lasub muudes ühiskonnakorraldustest peamiselt naistel. Sööklate eelistamisele perede toitlustajana viitavad ka stalinistlike majade ja hruštšovkade köögikriipsakad, kuhu ei mahtunudki pere koos sööma. Tõsi, tollases defitsiidireaalsuses kulutasid naised lugematul arvul tunde poejärjekordades ja köökides, võludes aasta-aastalt mitte millestki perele lõunat; kuid see ebakõla ideaali ja tegelikkuse vahel pidi kaduma kommunismi saabudes.

Lisaks universaalsele lastehoiulahendusele ja sööklate võrgule „aitas“ sotsialistlik lapsevanemriik (emasid) sellega, et kehtestas lastetusmaksu ning kohustas tööandjaid pidama pere maha jätnud vanemate (valdavalt ikkagi isade) alimendid nende palgast otse maha.

Wabariigi meessoost leivateenijad
Esimese Eesti Vabariigi ajal ei pruukinud isad aktiivsemalt laste eest hoolitseda kui okupatsiooniaastatel. Industrialiseerimise ja urbaniseerimise lainel linnadesse koondunud peredes oli sooline tööjaotus sageli küllaltki konservatiivne. Mehed töötasid tehastes ja riigiasutustes naistest sagedamini. Kui üldse rääkida Eesti ajaloos sissetulekust, mis on piisavalt kõrge, et sellega terve pere toita, oli Eesti Wabariik vast sellele ideaalile kõige lähemal. Meessoost leivateenija oli maag, sest suutis hommikul kodust lahkudes muuta päeva lõpuks oma lihasjõu või teadmised Eesti markadeks. Sellises peremudelis sõltus pereisa professionaalsest staatusest ja palgast kogu pere ühiskondlik väärikus ja majanduslik toimetulek.

Naiste haridustase küll tõusis võrreldes eelindustriaalse elukorraldusega, kuid paljud naised töötasid väljaspool kodu kas osaajaga või jäid pärast laste sündi koduperenaisteks. Teenijannade ja hoidjate pidamine käis üle jõu ning sõimede ja lasteaedade süsteem tekkis alles Nõukogude okupatsiooni ajal. Nii tähendas lapse sünd ema karjääri külmutamist kui mitte lõppu. Rasestumisvastaseid vahendeid, mis lubanuks seksuaalelu elavatel naistel kontrollida millal ja palju lapsi saada, polnud leiutatud. Seega lükkasid linnapreilid sada aastat tagasi “laste- ja pereorjust” edasi, abielludes hiljem ning saades lühema viljaka perioodi tõttu vähem järglasi.

Luges pereisa heatahtlikkus
Pereisa heatahtlikkusest sõltus ka perenaise ja laste vaimne heaolu. Perevägivalla mõistet tollal vast ei eksisteerinud ja vastavat politseistatistikat ei saanud tekkida. Praegu teame, et sõltuvussuhtes naised elavad suuremas paarisuhtevägivalla riskis ja neil on väga raske oma “leivaisa vastu” pöörata.

Ideaal võis olla pereidüll, kus leivateenija tuli töölt, kenal, haritud, kuid mitte ülemäära isepäisel naisel supitirin juba laual hakkamas, madrusekostüümis lapsed vaikselt ootamas, kuni isa laua taha istub, et siis talle viisakalt oma edusamme koolis raporteerida. Meessoost leivateenija oli peres autoriteet, keda teietada, ning vajadusel ka laste (ja naise) distsiplineerija, kuid ehk mitte tänases mõttes hell ja osalev isa.

Meenutan, et 1990ndate alguses proovisid nii mõnedki Eesti pered naasta sellise „normaalsuse“ juurde, võttes eeskujuks retrospektiivse kujutelma okupatsioonieelse „kuldaja“ elukorraldusest (ning USA koduperenaised).

Kuid peagi selgus, et meessoost leivateenija ja koduperenaise mudel lihtsalt ei tööta meil. Eesti sarnaneb pigem Põhjalaga, kus ootustele vastava elatustaseme saavutamiseks peavad ka naised töötama, ja siinse madala palgataseme tõttu harilikult täiskoormusega. Võimalik ka, et selline kujutlus Eesti Wabariigi-aegsest elust on suuresti illusioon. Küllap oli 20. sajandi alguseski palju peresid, kes ei vastanud sellele ideaalile, nt üksikemaga pered, lihtsamat tööd tegeva pereisaga pered jne.

Peagi selgus, et meessoost leivateenija ja koduperenaise mudel lihtsalt ei tööta meil. Autor: Kollaaži tegid Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Otsekui vanajumal kirikus
Taludes, põhimõtteliselt eelindustriaalses elukorralduses ka veel Eesti Wabariigi ajal, oli isa/mees füüsiliselt kohal. Meeste ja naiste argisfäärid polnud eristatud. Emad-isad, muuseas ka lapsed töötasid enam-vähem külg külje kõrval talus, põllul ja heinamaal. Meeste tööde naiste töödest väärtuslikumaks pidamise võimalust piiras ka raha vähene liikumine. Ei olnud nõnda, et mees toob linnast raha koju ja kodakondsed kummardavad teda selle müsteeriumi ees.

Samas, laps “rääkis, kui kana pissis“, seisis toidulaua ääres püsti ja sõi pärast vanemaid inimesi. Isa oli autoriteet ja karistaja, kelle roll kodus vastas Vanajumale kirikus. Ei tea, kui hästi sellise autoritaarsusega sobis õrn ja tähelepanelik ja lõputult kannatlik isadus, mida tänapäeva meestelt oodatakse.

Pereliikmete roll laste üleskasvatamisel muutub pidevalt
Ka laps olla tähendas midagi muud kui tänapäeval. Rasestumisvastaseid vahendeid polnud. Palju inimesi sündis ja suri täisikka jõudmata. Lisaks hügieeni ja meditsiini madalale arengutasemele võis selles olla oma osa sellelgi, et lapsi ei poputatud nagu tänapäeval. Täiskasvanu väärtus oli hoopis kõrgem lapse omast, temasse olid tehtud suuremad investeeringud ja ta oli nakkushaiguste kiuste eluvõimeliseks osutunud. Täiskasvanul oli ka suurem tööjõud. Kultuurilist arusaama lapse õigusest muretule lapsepõlvele polnud veel tekkinud ning lapsehoidu ei mõtestatud meeletult suure ja vastutusrikka tööna nagu tänapäeval. Laste hoidmise koorem jaotus ühtlasemalt laiendatud talupere liikmete vahel. Emast enamgi kohal ja vastutav võis olla poolpime vanaema või vanemad õed-vennad.

Seega, vaadates paari viimast ajastut Eestis näeme, et isade, emade, teiste pereliikmete ja riigi „õige“ roll laste üleskasvatamisel on pidevalt muutunud. Nii võis isa, kes eelistas mähkmete vahetamisele ajalehte lugeda, või isa, kes ei talunud vastuvaidlemist ja andis sõnakatele põngerjatele rihma, vastata täiuslikult oma ajastu isaideaalile. Praegusaegseid kriteeriume ei saa kohaldada endisaegsete isade hukkamõistmiseks.

Jeesusliku isaideaali esilekerkimise eeltingimused
Tänane, jeesuslik, teine-põsk-ette, hands on isaideaal on revolutsiooniline. Selle esilekerkimine eeldas tervet hulka makrotasandi protsesse. Märkamatult ja pöördumatult on see areng võtnud mehelt/isalt karistava ja eksimatu Vanajumala positsiooni, kellest kogu pere sõltub. Nimetan mõnda protsessi, mis lubab mehel „langeda“ partnerina naise kõrvale, selle asemel, et kõrguda jumalana tema ja laste kohal. Nimelt pole hoolitsevat isadust iseseisva naiseta.

Esiteks tuleb rõhutada naiste massilist liikumist tööturule ja kõrgkoolidesse Nõukogude Eestis ning nende professionaalset ja majanduslikku iseseisvumist meestest/isadest. Oluline on ka ühiskondliku paanika lakkamine lahutuste ümber – lahutatud naine on tavaline naine ja vallaslaps pole küla põlata ja kiusata. Üle ei saa tähtsustada rasestumisvastaste vahendite, eelkõige tablettide kättesaadavaks muutumist, mis võimaldab naistel kontrollida, kui palju lapsi nad saavad ja kui paljude inimeseks kasvatamise eest vastutavad koos isaga või siis üksi. Üle ei saa tähtsustada Eesti suhteliselt kättesaadavat ja üldiselt väga kvaliteetset väikelastehoiusüsteemi, mis kujunes välja Nõukogude ajal ja mille Eesti Vabariik on säilitanud. Taasiseseisvumise perioodist mainiksin asendus-sissetuleku kehtestamist lapse esimeseks 1,5 aastaks (vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkus), mis sobib hästi ka üksikemadele. Väiksemat rolli isarolli ümberdefineerimisel on mänginud kunstlik viljastamine ja doonorseemneraku kasutamine. Kõige viimase aja arenguna meenub lähisuhtevägivalla avalik hukkamõist.

Abielunaised ei keerle enam paljunemisrattas
Kõik need teadustehnoloogilised ja ühiskondlikud arengud on muutnud naist järjest sõltumatuks meessoost eeskostjast, kaitsjast ja „omanikust“. Selline sõltumine oli paratamatu ajal, mil naine kandis-sünnitas-imetas-kandis-sünnitas …; mõned esiemad kümneid poegi-tütreid elu jooksul. Abielunaised keerlesid selles paljunemisrattas hilisest teismeeast surmani.

Praeguseks on aga nii Eesti naise kui ka mehe olukord kardinaalselt muutunud. Kui naine ei taha lapsi, pole ta otseselt sunnitud neid saama, isegi paarisuhtes elades. Kui naine tahab lapsi, kuid meest mitte – pole katki midagi – saab ka meheta. Kui lapse isa on rumal, vägivaldne või hülgab pere – mis seal ikka, saab ka üksi hakkama. Mehega või meheta, elu läheb edasi. Öeldaksegi, et 20. sajandi üheks suurimaks muutuseks Läänes oli naiste emantsipatsioon. Ja pehme mehelikkus ning „hoolitsev isadus“, kui selle üks avaldumisvorm, vajab kõrvale suhteliselt „kõva“ naiselikkust.

Mis saab Eesti mehest?
Kõik need määratult kaalukad protsessid, mis võimaldasid lõputult hooliva ja kannatliku isaideaali teket, soosivad emapilgul eelkõige naisi. Nad vähendavad naiste sõltumist „isandaist“ ning kärbivad meeste ülimust pere- ja soosuhetes. Märkame vast vähem, et need arengusuunad on tegelikult paisutanud ka meeste vabadust. Kui varasematel sajanditel või ka praegu kusagil patriarhaalsemas kultuuris leitakse, et poisist meheks ei sirgu abiellumata, poegade isaks saamata, nais(t)ele-lastele materiaalset heaolu kindlustamata ja neid (teiste meeste eest) kaitsmata, siis meie kultuuriruumis mehi selliste survete alla ei maeta; enam. Lapsi pole (veel)? – õige otsus, maailm ongi ülerahvastatud! Ei teeni hästi? – aga mida Su naine siis sel ajal teeb? Jätsid pere maha – pole just kena, kuid ega keegi sellest sure.

Tõdemus enda ajaloolise tähtsuse kaost ühtaegu kurvastab ja vabastab Eesti meest. Ta pole küll enam patriarh nagu ta vaarisa, kuid ta ei ela ka moraalsetes ahelates. Troonilt tõugatul on lubatud osutuda mehena nõrgaks, läbi kukkuda ja uuesti alustada. Ja tal on võimalus meheks olemist ja mehena õnnestumist lakkamatult taas-sisustada, et endale ja teistele „maha müüa“.

Kas tegemist on rollikonfliktiga?
Peale meeste tegelevad „adekvaatse mehe“ ja „hea isa“ komponentide ümberdefineerimisega valdkonna professionaalid nagu näiteks ülikoolide soo- ja perekonnateadlased ja ametnikud sotsiaalministeeriumi perede ja võrdõiguslikkuse eest vastutavates osakondades. Intuitiivselt on see mõte ehk vale, sest hoolitsev isadus seondub eelkõige soosuhetes avangardse, lausa feministlikuga, kuid mõnes mõttes võib hoolitsev isadus ja „isakuu“ toimida konservatiivse strateegiana taastada mehe kaalukam roll peres.

Üks „korralik mees“ võiks ikkagi olla eestvedaja ja juht, autoriteetne – tahtma võtta sõna ja katma vaevata kogu lava. Autor: Kollaaži tegid Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Samas võib uus riiklik tellimus jeesuskristuslikult kannatlikuks isaduseks tekitada meestes rollikonflikti. Eriti pidades silmas, mida on heaks isaks olemine hõlmanud lähiminevikus. „Hoolitsevalt isalt“ / „uuelt mehelt“ oodatakse, et ta planeeriks koos naisega rasestumist; mõtestaks laste kandmist, hüljates ühise lapseootuse ajal poissmehepõlve tervistkahjustavad harjumused; osaleks aktiivselt sünnitusel, lapsehoolduspuhkusel, haige lapse hooldamisel, terve lapse arendamisel – üleüldse kogu lapse edasises elus. Võib julgelt ennustada, et meeste osakaal vanemahüvitise saajate seas suureneb lähiaastail muljetavaldavalt. Jah, riik investeerib siia ühe kuu hüvitise, kuid samas pannakse alus ühiskondlikule normile, mis võib varsti toimida iseenesest, ka ilma rahalise stiimulita.

Rohkem ootusi kui ei iial varem
Samas ei lase meie liberaalne, tarbimiskultuslik ühiskond mehel unustada finantsilist ja professionaalset (eelduse järgi rahvusvahelist) eneseteostust. Võidab ikkagi see, kel on surres kõige rohkem asjul. Ning üks „korralik mees“ võiks ikkagi olla eestvedaja ja juht, autoriteetne – tahtma võtta sõna ja katma vaevata kogu lava. Otsime Jeesuses Jehoova jooni. Seega oodatakse praegusaja isalt korraga pehmeid ja kõvasid väärtuseid ja oskuseid. Seda on mehe jaoks palju. Ehk rohkem, kui ajaloos iial varem.

Saame varsti näha, kas Eesti mees saab lisanduvate ja teineteist täiendavate (loe vastukäivate) ootustega hakkama või paneb veel eredama leegiga enda tervise ja lähedased põlema. Väga põnev oleks teada, kuigi samas ääretult raske mõõta, milliseks võib osutuda uute riiklike/ühiskondlike tellimuste mõju Eesti sündmuskäitumisele, naiste professionaalsele positsioonile, soolisele palgalõhele, lahutusstatistikale, lähisuhtevägivallale jne. Elame-näeme.

(Muidugi, remargi korras – ootame kõike sama ka Eesti emadelt. Aga neile lisandub veel ühiskondlik surve rikkuda loodusseadusi ja jääda igavesti nooreks ja seksikaks.)

Artikkel ilmus algselt Feministeeriumis, mis 2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: