Tšehhis sündinud, kuid eksiilis elamise tõttu end prantsuse kirjanikuks pidav Milan Kundera kirjutab üheksakümnendate keskel avaldatud novellis "Aeglus", kuidas aegluse määr langeb võrdeliselt kokku mälu või mälestuste intensiivsusega ja kiirustamine on otseses seoses unustamise eredusega.

Viimasel ajal on hakatud üha rohkemad tabama, et kiirustamine ei tähenda tingimata kuhugi jõudmist. Kiirustamisel paistab olema tegemist pigem teiste matkimise vilja kui vajadusega. Tempo tõstmine inimese põhivajadusi ei muuda. Need on endiselt suhteliselt aeglased. Söömine on suhteliselt aeglane. WC külastamine samuti. Magatakse aeglaselt. Enamus saab asjadest aeglaselt aru jne.

Kiirustades kulub rohkem energiat. Tegevuse tõhusus langeb näiteks vigade või kehva kvaliteedi näol. Vales suunas liikudes pole ju kiirustamisel mõtet. Õige suuna ära tundmine eeldaks samuti hetkelist mõttepausi. Rahvatarkuste seas on rohkesti aegluse kasuks ja kiirustamist hurjutavaid ütluseid.

Tõenäoliselt leiabki aegluse kiituseks hulganisti argumente ja toetavaid arvamusi. Samas pole sõnadest ilma tegudeta kasu. Seetõttu on põnev märgata üleüldises kiirustamiskultuuris toimuvat ärkamist, mida ei põhjusta kirjandus ega arvamused, vaid pigem reaalselt kogetud kipitus. Omamoodi taks, mis võetakse lõputute klikkimiste, libistamiste, kontrollimiste, staatuse uuendamiste, katkematu tööle mõtlemise ja muu taolise käigus.

Meediast leiab üha rohkem kaasaegseid näiteid, mida kiputakse võrdlema tööstusrevolutsiooni algusaegadest ajalukku kirjutatud kangastelgede purustajate tahumatute sammudega. Võrreldes toonaste agressiivsete tegudega on kaasaegne reaktsioon vaoshoitum, isegi nutusem. Tõenäoliselt on soojas toas, latte-klaasi taga ekraanivalguse kumas kasvamine kehalist sõjakust tüünestanud ja asendanud pehmemate reaktsioonidega. Näiteks sellistega, mis võrdsustavad kiirustamise vastase protestimeelsuse järjekorras seismisega.

Järjekorra teraapiat soovitab üks nn aeglase tehnoloogia liikumise eestkostjaid Janell Burley Hofmann. Ta pakub aeglase elu tunnetamise treenimiseks järjekordi. Istu ja oota vagusi, millal arst sind kutsub, kuni buss jõuab peatusesse, ära närvitse kassajärjekorras. Muuda aegluse määr kunderalikuks mälestuste intensiivsuse kogemuseks. Ära palu kellegi sulle midagi näidata. Palu neil sulle rääkida ja seletada. Alusta päeva ilma seadmeta ja lõpeta päev aparaatideta, kõlavad mõned tema soovitused.

Kiirustamise vastases ärkamises on tegemist pigem ainukordsete reaktsioonidega, kui ühtse ja organiseeritud liikumisega. Selle sisu sõltub indiviidide sättumusest. See omakorda on suure tõenäosusega vähem kehaline ja rohkem pehmelt korralduslik. Nagu näiteks sõpradega sööma minnes telefonist vaba perioodi välja kuulutamine. Kel võimalusi rohkem, põgenevad mõneks ajaks kuhugi levivabasse keskkonda.

On neidki, kes siirdavad kogu maise elu taolisse vaese eetriga keskkonda, millest käiakse modernset elu väisamas vastavalt suurele vajadusele. Selline elukorraldus võimaldab ise määrata, millal ilmub midagi ekraanile või saab keegi sind taga ajada.

Teisalt on suuresti tänu info kiire liikumise paradoksaalsele abile olemas soodne pinnas aeglasest elamisest huvitatute organiseerumisele. Muu hulgas on aegluse kultuseks loodud isegi rahvusvaheline mitte millegagi tegelemise instituut. Mitme tuhande liikmega organisatsiooni veebilehe uudistestki leiab sissekande nimega "Unustatud kirjad". Miks minna närvi värske peale, kui minevikust leiab midagi mõnusat?

Samast leiab vana uudise edukast phonektoomia operatsioonist, mille tulemusel jäid nii arst kui ka patsient ellu. Hoolimata sellest, et neo-nartsissistist patsient kannatas raske kompulsiivse selfihäire käes, õnnestus arstil tema küljest telefon eemaldada.

Viimasega seoses kuulutas Indoneesiale kuuluva Bali saare valitsus välja iga-aastase vaikuse päeva. See on esmakordselt jõulisem kui varem. Käesoleva nädala laupäevast pühapäevani keelab see 24 tunniks lisaks raadio ja teleülekannetele kõikidele saarel viibijatele ka mobiilse- ja internetiside ning saadab tänavatele vaikust ja sidevabadust valvava politsei. Huvitav, millal jõuab riigi jõustatud puhke ja infost vaba pausi päev arenenud riikide kalendrisse.

Vähemalt prantslased on seadusega sätestanud, et töövälisel ajal ei tohi töist infot edastada. Lõuna-Koreas nõuab seadus, et lapsed ei tohi öötundidel internetis olla jne. Seadus on märk, et vabatahtlikul kasu vastuvõtmisel esineb tõrkeid.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.