Mõtteavaldus rajaneb informatsiooni ja selle töötlemise võimekuse rolli esiletõstmises evolutsiooniprotsessis. Umbes 3,7 miljardi aastat kestnud elusa looduse arenguprotsessis on toimunud rida olulisi üleminekusündmusi algelise raku tekkest, DNA molekulidel rajaneva paljunemise, tuumaliste rakkude, mitmerakuliste organismide ning lõpuks inimese ja keele tekkeni. Iga taolise arengumuudatuse puhul mängis olulist rolli muudatus info talletamises ja edastamises.

Seega umbes nelja miljardi aastaga on DNA-s talletatud elusa aine info maht saavutanud arvuti domineeritud kultuuris väljendades 10E37 baiti. Interneti info mahuks hinnatakse 10E24 baiti. Evolutsioon pole pidanud vajalikuks arendada meis taoliste suurte arvude tajumiseks sobivaid tunnetusvahendeid. Nagu pole kellelegi argielu elamiseks vajalik vastata ka suurtele eksistentsiaalsetele küsimustele. Kuid jätkakem kõige kiuste!

Hetkel tundub, et internet jääb elusa aine infohulgale haledalt alla. Ent interneti infohulk kasvab päris tempokalt. Mõnedel hinnangutel 30–40 protsenti aastas. Kõrvutagem seda füüsik Stephen Hawkingi arvutusega muudatustest DNA informatsioonis, mis on lisandunud hetkest, kui läksime kirjanduslikult väljendades umbes kuue miljoni aasta eest ahvidega eri radadele. Mõned muudatused on väga olulised ja neid anname põlvest põlve edasi, et mitte ahviks tagasi langeda.

Kuid seda infot pole kuigi palju – vaid mõned miljonid bitid. Kui need jagada ahvist eristumise evolutsiooni aastatega ilmneb, et meie DNA on täienenud tempos umbes üks bitt aastas. Järelikult võrreldes internetiga seisame paigal. Enamgi veel! Kui interneti info kasvutempo jätkub muutumatult, kulub elus loodusele vastava andmemassiivi saavutamiseks veel sada aastat. Kõigest sada aastat! Miljardite evolutsiooni aastate kõrval on see vaid hetk.

Juhul kui elusloodus on vägevaim nähtus mis meile teadaolevas universumis on kunagi tekkinud ja inimene on omakorda selle arengu kulminatsioon, võib arvata, et lühikese ajaga, evolutsioonilise kohanemise mõttes eluslooduse kõrvale silmapilkselt ja ootamatult tekkiva uue ja võimsa informatsiooni töötlemisel baseeruva nähtuse sünd peaks esile kutsuma midagi suurt. Võimalik, et kogu elusloodust nullistava tagajärje.

Iga senise arenguhüppe käigus on keegi olnud võitja ja keegi kaotaja. Seni on saatus meid soosinud, sest inimene on olnud võitjate seas. Võib vist öelda, et inimene ongi olnud arenguhüpetest seni kõige suurem võitja, sest vähemalt tema enda arusaamade järgi on temast saanud kõige võimsam eluslooduse esindaja. Kes tahab, siis kasvõi selles mõttes, et suudaks ilmselt ainukesena elu maal hävitada. Konstruktiivsemas mõttes on inimene ka ainuke, kes esitab eksistentsiaalseid küsimusi.

Mis juhtub, kui näiteks saja aastaga muutub internet kõige võimsamaks iseseisvaks evolutsiooniliseks infotöötlejaks? Vastust saab spekuleerida tagasivaate põhjalt. Iga kord kui sündis uus keerukus koos selle jaoks vajaliku võimsama andmete ja info käitlemise võimekusega, muutusid varasemad tipptehnoloogiad uue teenriteks, et mitte öelda orjadeks.

RNA asemele tuli DNA, mida hakkas eelmine teenindama, lihtsamad rakud muutusid keerulisemate teenriteks, iseseisvast mitokondrist sai keerulisema raku sees nn jõujaam, üksikust rakust sai mitmerakulises organismis lihtsama funktsiooni täitja, osadest sai närvisüsteemi osa, millest omakorda tekkis seni kõige võimsam ''arvuti'', tänu millele tärkasid keel, kultuur, väline mälu, kõige võimsam loom ja .. noh, ja siis tegi see loom lõpuks ka interneti.

Sama inimene märkab tasahilju, kuidas ta hakkab interneti tõttu muutuma seda teenindavaks osaks, mis röövib talt privaatsuse, identiteedi, mõtevabaduse ja lõpuks ei suuda enam vastata küsimusele ''mis värk on?''. Järelikult pead kiirustama, sest sul on selle küsimuse küsimiseks aega veel umbes sada aastat! Seda on väga vähe.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.