Sissejuhatuseks olgu meenutus pimedast kiirlugejast. Õnnetu saatuse tõttu oli loo kangelane sünnist peale vaegnägija. Kuid sellega fortuuna kius ei lõppenud. Insult röövis temalt viimasegi nägemise. Olukord sundis teda õppima pimedatele mõeldud punktiirkirja. Õnneks toimus paralleelselt tehnoloogiamaailmas mitmeid arenguid. Muu hulgas lisandus arvutile võime muuta tekst kõneks.

Kuigi lugev hääl oli kaugel raadios raamatuid ettelugeva näitleja elavast ettekandest, võimaldas tarkvara teha midagi, mis inimeste puhul hästi ei õnnestu – teksti ettelugemist sai kiirendada. Treenimise tulemusel harjus ta üha suurema kiirusega, tänu millele suutis ta lugeda nädalas mitmeid kirjandusklassika toekaid teoseid.

Näide kirjeldab meie võimete paindlikkust ja treenitavust, kui selleks vaid põhjust leidub. Erinevalt saatuse sunnist pakub sarnast väljakutsete energiat meid ümbritsev kultuur. Antud juhul moodne kiirustamine. Hoolimata levinud kuvandist aja maha võtmiseks mõnusalt tugitooli kerratõmbunud lugejast leitakse, et sedagi võiks tuunida. Tugitooli võib alles jätta, aga ajaühiku kohta saaks teadvusesse suruda palju enam sõnalist infot.

Loobuda võib ka raamatust ja seda saab asendada taskuhääling. Olgu etteruttavalt mainitud, et selle kuulamisega hakkab ilmnema raamatutega võrreldes erisugune suhe sõnalisse informatsiooni. Teadupärast ei loeta raamatud alati lõpuni. Mõnikord põhjustab seda lugemisele kuluv aeg ja sellesse tekkinud pausid.

Sellest tulenevalt jäävad raamatud vedelema ja siis leitakse uus. Samuti ei ole väga tüüpiline pärast esimest meeldivat kogemust lugeda läbi autori kõik varasemad teosed. Taskuhäälingu puhul paistab seevastu levivat komme pärast esimest kontakti laadida arvutisse või telefoni kogu varasemate väljaannete kataloog, et need siis truult servast-servani läbi kuulata. Mõnikord mitu korda.

BuzzFeed kirjeldab mitme podcast'i kuulaja lugu, mida ühendab harjumus keerata taasesitamise kiirus kahe-kolme kordseks. Olgu näiteks 26-aastase naise harjumus kuulata päevas umbes viis kuni seitse tundi taskuhäälingut, tehes seda kolmekordse kiirusega. Küllap kuulaks ta kiiremaltki, kui tarkvara võimaldaks. Normaalses tempos tundide arvestuses kuulab ta peaaegu ööpäevale vastavas mahus esitatavat sõnalist informatsiooni. Temagi tunnistab, kuidas pärast esimeste saadete kuulamist siirdus peagi läbi kuulama kogu saadete arhiivi.

Tüüpiline taskuhäälingu tarbija kuulab nädalas keskmiselt viis programmi. Umbes iga viies kuulab enam kui kuus ja nn podfaster'ite ehk kiirkuulajate puhul võib see olla üle saja. Tuntud taskuhäälingute kuulamise rakenduse looja hinnangul on neil üle kahekordse normaalkiirusega kasutajaid umbes üks protsent.

Tehnoloogia abil saab tõhusust veelgi suurendada. Näiteks võimaldavad mõned programmid pausid välja lõigata. Samuti on levinud komme üle hüpata reklaamidest. Viimastega kaasneb aga tõsine probleem, sest reklaamid on taskuhäälingute üks põhiline rahastamismudel. Arusaadavalt pole turundajatel mõtet podcast'i pidajatele reklaame müüa, kui neile pole kuulajaid.

Paradoksaalselt on kiirkuulamine aga reklaami mudelit pigem toetav, sest need mööduvad sedavõrd kiirelt, et neist enamasti üle ei hüpata. Mängu lisandub kuulamistaju füsioloogia. Kõnet kiirendades muutub see infovoos intensiivsemaks ning kõrgenenud helitämber parandab selle eristamist, vähendades samal ajal liikluse, tolmuimeja, kohviku ja muu müra osa tajumist. Lisaks sõnalise info tajumisele kuuleb kiirkuulaja ajas reklaame rohkemgi.

Tõenäoliselt ei jää see kogemus vaid taskuhäälingute kuulajate saladuseks ja varsti jõuab tänu kultuuri survele taoline helipilt argielu keskkonda. Esmajärgus reklaamidesse, seejärel tööle jne. Kõik muutub kiiremaks, infot peab neelamise asemel kugistama. Tugitool asendub mõne treeningseadmega. Sisuliselt muutume tasahilju pimedateks. Enam mitte saatuse välgust, vaid iseeneslikult.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.