Kaubanduskeskustesse ilmuvad terminalid, millele kliendikaarti näidates saad vastuseks mõned ostusoovitused. Google'is otsinguid tehes pole vaja kaarti näidata. Süsteem teab sind ja näitab koos muu infoga sulle mõningaid ostusoovitusi. Sama kordub suhtlusvõrgustikus, veebilehtedel jne. Kõik need teevad oma asja ja pakuvad siis lisaks mõningaid ostusoovitusi.

See pole uudis. Kõik teavad, et infoteenused töötavad reklaamirahadel. Kui sa ei taha teenuste eest midagi maksta, pead nägema reklaame. Maksmisest ei pääse. Antud juhul on maksuvahendiks tähelepanu ja siis veel midagi. Vahest isegi kognitiivsest hügieenist olulisem ja väärtuslikum. Poes olles arvad end olevat otsustes vaba. See on hea. Ohver peabki olema rahulik, sest nii on lihtsam teda tarbida.

Samas oleks ju rumal arvata, et maailma keerukaim ja kalleim tehnoloogia koos seda toitva reklaamitööstusega püsiks eetris kui poode väisavad kodanikud oleksidki päriselt vabad ja ostaks vaid seda, mida ise heaks arvavad. Reklaam töötab. Selle kanaliseerimise tehnoloogiad töötavad samuti. Töötab ka sinu pea, aga mitte ainult vastavalt sinu soovidele. Järelikult peaks küsima teisiti. Kui inimene eksib oma arusaamas isiklikust vabadusest, siis milles see väljendub? Mis on inimeses või tema elus teisiti kui ta tegelikult aimab?

Modernse majandusmudeli sisuks on idee, nagu seisneks inimeste õnnelikuks tegemine selles, kui neile anda rohkem seda, mis neile meeldib. Võiks ju arvata, et inimeste eelistused on eesrindliku maitse ilmingud. Aga see ei saa ju nii olla, kui kõik tarbivad ühte ja sama, kui keegi ei loo moodi, vaid järgib, mis on moes. Tegemist ei ole individuaalsete valikute, vaid masside marsiga vastavalt domineerivale propagandale.

Öeldakse, et inimesel peavad olema põhimõtted. Kardetavalt jäädakse üha rohkem selle põhimõtte ohvriks. Sest põhimõtet või printsiipi tuntakse meid ümbritsevas maailmas algoritmina. Dikteeritud sammude kogumina, mille rada läbides jõutakse tulemuseni. Selliseni, mis peaks omanikku rahuldama, sest ta oli printsipiaalne. Kui taoliseid põhimõttekindlaid inimesi on üheskoos rohkem, näiteks meediaruumis, muutuvad nende põhimõtted tööriistadeks, millega neid juhitakse.

Kyle Chayka arutles samal teemal artiklis "Stiil on algoritm. Keegi pole enam originaalne. Isegi mitte sina". Kyle'i lugu pöörleb ümber Amazoni poolt lugematutesse ameeriklaste kodudesse sokutatud kõnepõhise nutika assistendi "Echo". Õigemini küttis teda üles erinevat infoabi vahendava seadme eksperimentaalne edasiarendus "Echo Look". See omab kaamerat, mis takseerib omanikku või tema külalist ning annab nõu riietumise kohta.

Tõenäoliselt aitaks taoline abi oluliselt parandada arvukate poissmeeste, nohikute või muidu ebakindlatest kodanikest koosnevat tänavapilti normaalsema suunas. Unustades, mida normaalne tähendab. See on enamuse diktaat. Mida kaugemale enamuse keskmisest kaldud, seda ebanormaalsemana paistad.

Kaubanduslikult on norm kõige tulusam sektor, sest selle moodustab klientide enamus. Järelikult tasub normi eest hoolitseda. Just seda algoritmid meiega teevadki. Asjaolu, mida on väga raske märgata, kuna pakutavad nõuanded, filmi-, muusika-, raamatu-, rõivaste ja isegi toidusoovitustest paistavad tabavat märki. Sa ei jää ajast maha, masin aitab märgata olulist. Mõnikord üllatud, võib-olla tahaks vastu vaielda, aga siis saad aru, et viga on sinus. Kippusid kalduma ebanormaalsusesse.

Kyle viitab itaalia filosoofi Giorgio Agamben’i käsitlusele "maitse" olemusest. See on meeleheale rajanev teadmine. Toidu maitsmise või objekti ilu kogemisest õpitud alateadlik seisund. Selline, mis teeb midagi meeldivaks enne, kui oskame öelda miks. Mainitud teadmatus on oluline, kuna ilu ja igasuguse esteetilise naudingu osaks on üllatus.

Ja üha enam otsitakse seda üllatust kaubanduskeskusesse paigaldatud terminalist. Huvitav. mida täna pakutakse?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".