Briti teadlased eesotsas epidemioloog Carri Westgarthiga küsitlesid posti teel enam kui 1200 leibkonnas elavaid inimesi. Lisaks isiksustesti täitmisele paluti uuritavatel vastata küsimustele, kas nad elu jooksul koera käest hammustada saanud, kui, siis kui tõsiselt ja kas nad tundsid neljajalgset juba enne vahejuhtumit.

Pooltest teadlastele vastata vaevunud inimesest olid hammustada saanud ligikaudu veerand ehk 150. Kokku vastas see 301 hammustusele, milles pidi vähemal või rohkemal määral tohterdama umbes kolmandikku. Ühel korral lõppes see ka haiglaraviga.

Analüüsist tuli välja, et mehed sai koerte tõttu kannatada kaks korda ja koeraomanikud kolm korda sagedamini. Veidi enam kui pooltel puhkudel ehk 55 protsendil juhtudest said kannatada inimesed, kes polnud kunagi varem elus koertega lähemalt tutvust teinud.

Seejuures, mida ärevamad ja emotsionaalsete inimestega tegu oli, seda tõenäolisemalt koer neid ründas. Ühepalline langus neurootilisust mõõtval skaalal kasvatas elu jooksul hammustada saamise riski 33 protsenti.

Westgarth kirjutab kolleegidega, et läbilõige lükkab ümber mitu stereotüüpi. Esiteks moodustavad raskemad koertega seonduvad vahejuhtumid vähemalt antud valimi põhjal kõigist hammustustest murdosa. Tulemusi laiemale populatsioonile laiendades oleks aga 18,7 hammustust tuhande elaniku kohta Suurbritannia ametlikust statistikast kolm korda kõrgem näitaja. Teiseks seavad tulemused kahtluse alla väite, et enamasti hammustavad inimesi koerad, keda on nad varem kohanud.

Töörühm nendib, et nad pole päris kindlad, miks saavad ärevamad inimesed rohkem hammustada. Samas on neil aga paar head oletust. Paljud vastanud märkisid, et vahejuhtumid leidsid aset nende lapsepõlves. See võis jätta jälje pikemaks ajaks ja olla osaliselt ka nende kõrgema ärevuse üks põhjustest. Eelnevalt ilmunud teaduskirjanduse põhjal võivad mõjuda teatud inimeste käitumismallid koertele ähvardavalt ja stressitekitavalt. Koerad võivad käituda seetõttu ise agressiivsemalt.

Viimaks leidub kirjanduses ka mõningaid viiteid, et närvilisematel ja ärevamatel inimestel on sagedamini ka samade iseloomujoontega lemmikloomad. Samas pole kindel, kas inimesed valivad juba eos neile sarnase iseloomuga koerad või on nende ühtlustumine tingitud nende järgnevast suhtlusest.

Kui leitud seosed leiavad kinnitust ka järgnevates uuringutes, annaks see Westgarthi ja ta kolleegide sõnul juhiseid, milliste riskirühmade seas tuleks teha kõige enam teavitustööd-

Uurimus ilmus ajakirjas BMJ Journal of Epidemiology and Community Health.