Eelmise aasta keskel riigikogule esitatud eelnõu “Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050” seletuskirjas tõdetakse, et senini on puudnud selge ülevaade Eesti maapõues peituvate väärtuste kohta. Sestap pole välja töötatud ka ühtseid uurimismeetodeid, mis aitaksid loodusressurside kasutamisel langetada teaduspõhiseid valikuid. 

Dokumendis leitakse, et olukorra on tinginud valdkonna arengut suunava raamdokumendi puudumine, mistõttu on maavarade uurimisel ja nende kasutamisel lähtutud teistest valdkonnaga kaudselt seotud poliitikatest nagu näiteks keskkonna-, energia-, konkurentsi-, ekspordi- ja julgeolekupoliitikast. Vaatenurkade paljusus on takistanud ühtse pikaajalise tegevuskava sündi.

Nüüd on aga olukord muutumas, sest valitsus kinnitas 2017. aasta 18. detsembril maapõuevaldkonda reguleeriva visioonidokumendi, mis tagab “maapõueressursside teaduspõhise, riigi majanduskasvu ja ressursitõhususele suunatud keskkonnahoidliku ning inimeste tervist säilitav haldamise ja kasutuse”.

 Kuid olgem ausad – taaskord tundub, et maapõuepoliitikaga proovitakse reguleerida vaid ühte osa laiemast keskkonna seotud valikutest ehk tegevuskava ei hõlma nii maa-aluseid ja maapealseid ressursse.

Stsenaariumid aastaks 2030

Teisalt oleks pidanud taolise sidususe tagama praeguseks üle kümne aasta kehtinud ja iga kolme aasta tagant värskenduse saav raamdokument “Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030”, kus määratletakse ära ökosüsteemiressursside kasutusega seotud valikud ja põhiprobleemid. Et valikud oleksid veelgi selgemad on keskkonnastrateegiale lisatud neli võimalikku aastaks 2030 realiseeruvat arengustsenaariumit.

Need tuleviku visioonid pole täpsed prognoosid ega ükski neist ei realiseeru ideaalkujul. Stsenaariumite loomisel on võetud aluseks kaks liikumapanevat jõudu – väärtused ühiskonnas (mittemateriaalsed väärtused, eelkõige looduse väärtustamine versus materialistlikud väärtused) ja tehnoloogiline areng (uue tehnoloogia rakendamise võimekus ja soov versus soovimatus või võimetus uusi tehnoloogiaid rakendada).

1. Mida rohkem - seda rohkem ehk usk tehnoloogiasse ja materiaalsed väärtused

Selle stsenaariumi kohaselt ümbritseb 12 aasta pärast meid tehiskeskkond, mida iseloomustab pidev arvutite kasutamine ja virtuaalmaailmas elamine. Eesti elanike eesmärk on nautida õnne, mida pakub neile tarbimine. Kuigi kliimamuutusest põhjustatud keskkonna probleemid on endiselt päevakajalised, usume, et tehnoloogia abil saab hädasid lahendada.

Uusi tehnoloogiat rakendades oleme peamiselt ettevõtlusega tegeleva Euroopa majandusühenduse üks edukaimaid liikmeid. Osaleme aktiivselt globaalses kaubavahetuses, mistõttu hakkavad piirid hägustuma ning rahvusriigi olulisus väheneb.

Seejuures kõrgtehnoloogilise majanduse arengut pidurdavate keskkonnakaitse nõuete rakendamine katkeb. Toimub küll loodusressursside kasutamise planeerimine ja strateegiate koostamine, aga kuna raha määrab arengusuunad, ei oma alusdokumendid keskkonna seisukohalt mingit tähtsust.

2. Ökopärl – looduse väärtustamine, usk tehnoloogiasse

Looduslähedase ja tehnoloogiast juhitud stsenaariumi täitumisel ei mõõda eestlased enda edukust majanduse koguprodukti alusel. Euroopas luuakse uus inimese ja looduse suhteid käsitlev majandusmudel, mis 21. sajandi teisel kümnendil endiselt kasumit ja suurt tarbimist väärtustavad ettevõtjad pankrotti ajab. Need ettevõtjad, kes uue majandusparadigmaga kohanduvad ning investeerivad säästva tootmise tehnoloogilisse arendamise, jäävad veepinnale ning on riigi toel edukad.

Sellise olukorra tekkele pani aluse 2020-ndate alul ressursikasutuse optimeerimiseks loodud abinõude süsteem, mille eesmärk on tagada strateegiliste loodusvarade olemasolu võimalikult pikaks ajaks. Põhimõttele – kasuta loodusvarasid nii vähe ja puhtalt kui võimalik – rajatud normide täitmise järelevalveks rakendatakse tööle kulukas haldusaparaat, mis muudab algselt ettevõtjatele peavalu tekitanud uued standardid aastaks 2030 iseenesest mõistetavateks tingimusteks.

Seejuures tootmise keskkonnamõju hindamine muutub 12 aasta pärast mõttetuks, sest insenerid ja tehnoloogid arvestavad ettevõtmise keskkonnamõju juba toote, projekti või protsessi kavandamise faasis. Sestap on füüsilise elukeskkonna kvaliteet hea, sest kasutusel olev tootmis- ja tarbetehnoloogia on enamasti saastevaba ning kui isegi mingis vormis kahju peaks tekkima kõrvaldatakse see kiiresti.

3. Tagasi juurte juurde – hirm uute tehnoloogiate ees, looduse väärtustamine

Maailma laastab 2020-ndate keskel alanud naftavarude lõppemisest põhjustatud energiakriis. Suur osa inimestest kolib linnast maale, et hankida eluks vajalikku saastamata ressurssi, sest 21. sajandi teise kümnendi alguseks oli EL-i põllumajandus- ja keskkonnapoliitika ühisel mõjul põllumajandustegevus maal asendunud peamiselt looduskaitsealase maastikuhoolduse ja turismindusega. Nii on võimalik taas kasutusele võtta vaba ja puhanud põllumaa ning juurde tekib ka elamispindu.

Suurlinnad getostuvad ning seal elavad vaid inimesed, kellel polnud kriisi alguses maale võimalik elama minna. Samas normaalne asustus säilib linnade miljööväärtuslikes piirkondades. Euroopas suunati maastumise probleemi lahendamisse kõik teadus- ja arendustegevuse vahendid, kuid Eestis on see arendusbaas nõrgalt välja arendatud, mistõttu ei suuda riik kriisile reageerida.

Seevastu on inimesed 2030 aastaks harjunud sellega, et materiaalseid väärtusi on vaja vaid põhivajaduste katmiseks. Varanduslik kihistumine on minimaalne, kuid kriisi kulminatsiooni möödudes tekitab piiratud tarbimisvõimalused frustratsiooni, mistõttu on õhus ihalus endiste aegade järele. Samas väärtustatakse loodushoidu ja keskkonnaharidust kõrgelt.

 4. Nokk kinni, saba lahti: tehnoloogiat ei rakendata ja domineerib raha

Käesoleva sajandi alul räägitud teadmispõhisele majandusele üleminekut pole toimunud, sest kodanikud ega valitsus ei raatsinud investeerida tulevikku. Riik vajas ruttu raha esialgu katteta lubaduste täitmiseks ning ühiskond vahendeid koheseks tarbimiseks. Loodusvarad müüakse kiiresti maha, kuid saadud tulust ei jätku siiski raha uute tehnoloogiate muretsemiseks. Nii muutub Eesti toodang ebakvaliteetseks ega pole maailmaturul konkurentsivõimeline.

Olukorra muutub veelgi halvemaks, et vähesed haridus- ja teadusinvesteeringud ei taga meile probleemide lahendamiseks piisavalt teadmisi. Tehnoloogia ei arene ning meil pole ka raha, et uusi teadmisi importida. Loodusressurss koondub väheste rikaste kätte ning toimub “maade aadeldumine”  – ilusad looduskaunid kohad on eravalduses ning lihtsurelikel on sinna asja ainult pileti eest.

Muidu domineerivad maastikupildis karjäärid ja kaevandused. Metsasid raiutakse oluliselt rohkem, kuid selle ressursi uuendusekvaliteet on madal. Võsa ja parimat tulu tõotav monokultuur katab enamiku meie kodumaa territooriumist. Sellegipoolest on traditsiooniline maamajandus hääbunud, kuna ei suudeta konkureerida odava välismaise toodanguga. Maaelanike ainuke võimalus tööd leida on rikaste juures nende külaliste teenindamine.

Mida on seni soovitud teha?

Seniste valitsuste keskkonnapoliitika kavatsusi hindasime valitsuslepetesse lisatud punktide alusel, mis puudutasid ökosüsteemide säästvat arengut, loodusressursside ja maavarade kasutamist ning uurimist.

2005. aastal Rahvaliidu, Keskerakonna ja Reformierakonna ehk "Koosmeele koalitsiooni" sõlmitud leppes ei käsitleta maavarade teemat üldse. 2007. aasta Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonileppes on maavarade küsimuses märgitud üksnes seda, et tagatakse “kaevandamisõiguse eest laekuvate summade kasutamise riiklikult koordineeritud ja regionaalselt ühtlustatud keskkonnaprogrammide finantseerimiseks”.

2011. aasta koalitsioonilepe ja fosforiidisõda

Huvitavamaks läheb aga 2011. aastal, mil sügisel seoses Tuhala nõiakaevuga tõstatub teravamalt keskkonna, looduskaitsealade ja fosforiidi kaevandamise teema. Sama aasta alguses sõlmitud IRL-i ja Reformierakonna valitsusliidu kokkuleppes oli ka lubadus pöörata tähelepanu seni kasutuseta maavarade uurimisele ning toetada uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. Sealjuures uute kaevanduste avamine pidi toimuma kokkuleppel kohaliku kogukonnaga.

2011. aastal mainiti kaevandatavatest maavaradest siiski konkreetselt vaid põlevkivi, millest Eesti jaoks saadavat väärtust lubati oluliselt kasvatada: “eelistame meie olulisima maavara suuremat väärindamist, sealhulgas põlevkiviõlitööstuse arendamist ning Eesti unikaalsete põlevkivialaste tehnoloogiliste teadmiste ja oskuste eksporti”.

Kolm aastat hiljem keelati fosforiidi kaevandamine

2014. aastal moodustavad Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid nn kevadkoalitsiooni, milles on sisse toodud ka keskkonna ja maavaradega seotud teemad.

Näiteks seisab seal, et jätkatakse säästliku põlevkivikasutuse arengukava 2016+ koostamist, mis lubatakse panna avalikule arutelule. “Hoidume Virumaa elukeskkonda negatiivselt mõjutava põlevkivi kaevandamismahu paisutamisest võrreldes kehtivate kaevandamislubadega. Analüüsime arengukava koostamisel põlevkivi kaevandamismahu vähendamist 15 miljoni tonnini ja välistame kaevandamismahu suurendamise üle 20 miljoni tonni aastas. Arvestame kaevandamismahtu puudutava otsuse tegemisel looduse hoidmise, töökohtade säilitamise ja majanduse arendamise vahelise tasakaalu leidmise vajadusega.

Samal aastal toodi fosforiidi kaevandamise keelamine juba eraldi punktina välja: “lähtudes ettevaatuspõhimõttest ja elukeskkonda oluliselt halvendava tegevuse lubamatusest, ei luba põhjavett ohustavat uurimistegevust ega fosforiidi kaevandamist”.

2015. aastal unustati fosforiidilubadus

Aasta hiljem Reformierakonna, SDE ja IRLi koostatud koalitsioonileppes ilmnes aga teatav vastuolu, kus rõhutati, et oluline on uurida parimal teaduslikul tasemel kõiki Eesti riigi loodusvarasid. “Töötame välja Eesti taastumatute maavarade kasutuselevõtu pikaajalise strateegia ja loome selle elluviimiseks toimiva geoloogiaalase võimekuse. Strateegia raames kaardistame Eesti maavarad ja teostame võimaliku kaevandamise analüüsid, leiame tasakaalu riigi majanduslike ja keskkonnakaitseliste huvide vahel.” Sealjuures lubati tagada põhjaveevarude mittekahjustamine.

Konkreetsete lubaduste aasta

2016. aastal käsitleti Keskerakonna, IRL-i ja SDE koalitsioonileppes keskkonnateemat konkreetsemalt. Maavarade säästlikuks ja efektiivseks kasutamiseks lubati luua majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juurde riiklik geoloogiateenistus, mis uuriks ja kaardistaks Eesti maavarad. Geoloogiateenistus peaks lubatu järgi tööle hakkama sel aastal ning viimaste andmete põhjal mitte majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, vaid keskkonnaministeeriumi juurde.

Lisaks lubati  keskkonnapoliitiliste otsuste (keskkonnakaitse, metsandus, jahindus, kalandus, jäätmed, õhusaaste, loodusvarade kasutamine, taaskasutus) kujundamisel lähtuda teaduspõhisest lähenemisest ning kestlikust ja heaperemehelikust kasutamisest. Ka lubati välja töötada energiamajanduse arengukava, mille kohaselt suureneb 2030. aastaks taastuvenergia osakaal elektrienergia lõpptarbimises vähemalt 50%-ni ja tarbitavast soojusenergiast 80% toodetakse biokütusest.