Ernst Öpik – oma ajast ees kõiketeadja astronoomias
Ernst Öpik on täiesti omaette peatükk Eesti astronoomia ja üldse teaduse ajaloos.
Tartu observatooriumi vanemteadur Laurits Leedjärv kirjutab aasta esimeses Horisondis, et Ernst Öpik avaldas juba Moskva õpinguaastatel 18 teadustööd, nende hulgas Andromeeda udu kauguse määramisest uudse meetodiga.
Tartu perioodi algul avaldas ta selle täiendatud versiooni Ameerika ajakirjas Astrophysical Journal, kuid enamikule kaasaegsetest jäi see mõistetamatuks. Praegu saame küll uhkusega öelda, et Struve tegi Tartus kindlaks, kui kaugel asuvad tähed, ning Öpik näitas, et Andromeeda udu on teine galaktika kaugel väljaspool Linnuteed.
Uudne lendtähtede ehk meteooride kaksikloendamise meetod võis olla ajend selleks, et tolle aja üks tuntumaid astronoome Harlow Shapley (1885–1972) kutsus Öpiku 1930. aastal tööle USA Harvardi observatooriumisse. Peamine oli vast siiski Öpiku töö stellaarstatistika vallas. Öpik läkski Harvardi, töötas seal vaheaegadega kuni 1934. aastani ja tuli tagasi Tartusse, kuigi talle pakuti Harvardis püsivat töökohta.
Ameerika- reiside käigus korraldatud Arizona meteoorivaatluste läbitöötamiseks asutas Öpik Tartus omalaadse arvutusbüroo, kus tegutses kümmekond noort naist arvutuslükatitega.
1930. aastatel sai küpseks aeg hakata mõistma tähtede energiaallikaid ja sellega seotud evolutsiooni kulgu. Kui varem arvati, et hiidtähtedest saavad evolutsiooni käigus kääbused, siis Öpik pööras selle pildi ümber. Ta jõudis arusaamisele, et tähtede energiaallikas on mingi „subatomaarne protsess“.
1938. aastal täpsustas ta, et see protsess on vesiniku muundumine heeliumiks. Ometi sai 1967. aastal Nobeli füüsikapreemia tähtede termotuumareaktsioonide avastamise eest Hans Bethe (1906–2005) ja mitte Öpik.
Olles teadlik, milliseid koledusi suudab korda saata punane võim, lahkus Öpik 1944. aastal Eestist. Põgenikelaagris Hamburgis teenis ta Balti ülikooli professorina ja Eesti üliõpilaskonna rektorina. Kui tema tuttav Harvardi päevilt, Eric Lindsay, sai teada Öpiku olukorrast, kutsus ta viimase tööle Põhja-Iirimaale väikesesse Armagh’ observatooriumisse. Sinna jäigi Öpik oma pika elu lõpuni, käies küll regulaarselt töötamas ka USA Marylandi ülikoolis – ja ikka laevaga, sest lennusõitu Öpik ei armastanud.
Seda enam aga hakkas ta tegelema lendavate kehadega Päikesesüsteemis: nii looduslikega, mis pommitavad planeete, kui Maa tehiskaaslaste liikumise teooriaga. Öpik jõudis tegeleda praktiliselt kõikide astronoomia valdkondadega, aga samas just sellega, mis oli hetkel eriti aktuaalne – viimane näide Päikesesüsteemi kallale asumisest pärineb ju kosmoseajastu algusest, mis avas siin täiesti uued perspektiivid.
Öpikut on nimetatud Viimaseks Suureks Igakülgseks ehk Kõiketeadjaks. Kuigi tema parimad tööd olid vahel ehk nii palju ajast ees, et teda täielikult ei mõistetud, pälvis ta eluajal arvukalt tunnustusi akadeemikuks, audoktoriks või auliikmeks valimise näol, samuti medaleid jm auhindu.
Tema auks on nimetatud väikeplaneet nr 2099. Öpiku talendid ei piirdunud astronoomiaga. Muu hulgas oli ta meisterlik klaverimängija ja kirjutas ka muusikapalasid, mis, nagu ta ise öelnud, „on nii öelda käskivalt välja tunginud hingepõhja elamustest”.
Täispikka lugu Eesti panusest kosmose uurimisse saab lugeda Horisondist.
Toimetaja: Marju Himma-Kadakas