Sääse pihta virutamisest on kasu isegi märki tabamata ({{commentsTotal}})

Muu hulgas dengue'i palavikku levitav sääsk  Ae. aegypti.
Muu hulgas dengue'i palavikku levitav sääsk Ae. aegypti. Autor/allikas: oregonstateuniversity/Creative Commons

Sääse pihta ajalehega virutamisest võib olla kasu isegi juhul, kui vereimetajat tappa ei õnnestu. Putukatega katseid teinud teadlased märgivad, et sääsed õpivad pikapeale vältima surmalähedaste kogemuste ja muu ebameeldivaga seonduvaid lõhnu.

Rahvajuttudel on vähemalt osaliselt tõepõhi all. Mõnda inimest vaevavad sääsed märka sagedamini kui teisi. Ligikaudu 85 protsendi ulatuses saab seda selgitada inimesele iseloomulike higi- ja kehalõhnadega. Kuigi sääsed ei vali seeläbi oma ohvreid juhuslikult, pole võimalik öelda, millised inimeste 400 lõhnamolekulist on sääskede jaoks valiku tegemisel seejuures kõige olulisemad.

Washingtoni ülikooli teadlased otsustasid välja selgitada, kas taolist pirtsakust saab pöörata ka sääskede kahjuks. Jeffrey Riffell kasutas kolleegidega masinat, mis võimaldas jäljendada sääse tapmise katsega kaasnevat mehaanilist lööki, vibratsiooni ja õhu lainetust. Osa sääski koges lööki rottide, teised kanade läheduses.

Järgnevate katsete põhjal hakkasid rottide lähistel surmahirmu kogenud putukad loomadest eemale hoidma. Treeningu mõju võrreldav DEET-iga, ühe kõige tõhusama sääsepeletiga. Õppetund oli sedavõrd mõjus, et sääsed vältisid rotte isegi paar päeva hiljem. Kuna kanade puhul vahet ei täheldatud, oletab töörühm, et konkreetne sääseliik oli kohastunud eristama imetajate, kuid mitte teiste organismide lõhnu.

Samuti selgitas Riffell kaaslastega välja, et suhteliselt keerukate mälestuste tekitamises ja alal hoidmises mängib võtmerolli dopamiin. Sama virgatsainet on seostatud varem putukate ja imetajate mälu ning õppimisvõimega varemgi. Eriti oluline on neurotransmitter juhul, kui putukad kogevad selgelt meeldiva või ebameeldiva varjundiga stiimulit. Näiteks õpivad äädikakärbsed üheaegselt kindlat lõhnu tajudes ja elektrilööke saades õige pea neist eemale hoidma.

Teadlased loodavad, et tähelepanekust on kasu uute sääsetõrjevahendite loomisel. Vaatamata oma väiksusele tapavad putukad nakkushaiguste levitamise tõttu igal aastal rohkem inimesi kui ükski teine liik maailmas.

Ette võib kujutada lõkse, mis levitavad inimeste lõhnu ja simuleerivad sääskede lähenedes ebameeldiva löögiga seonduvat vibratsiooni. Ühelt poolt võiksid nad seeläbi veeta inimesi jahtides vähem aega. Teisalt ei peaks viima haiguste leviku piiramiseks sääski väljasuremise äärele. Samas nendib Riffell kolleegidega, et praeguseks on tehtud katseid vaid rottide ja kanade, kuid mitte inimestega ning sedagi vaid laboritingimustes.

Lihtsalt öeldes, teadlased ei oska veel öelda, kui palju on taolistest lõksudest ja sääskede hirmutamisest kasu päris maailmas. Esmajärjekorras tuleks seega näiteks välja selgitada, kui palju võimalusi õppimiseks inimesed vereimetajatele üleüldse annavad.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: