Nõgikikka kiljuvat häält on kuulnud enamus metsas hulkujaid. Tema laastamistööd on silmanud kõik metsas jalutajad. Aga teda ennast kohtame vaid vilksamisi kusagil kõrgel puu tüvel.

Kuna minu rajad kulgevad enamasti mööda vee-ääri ja kopraasundusi, näen tihti kas surnud või surevaid puid. Puud surevad siin enamasti liigniiskuse tõttu, mille kopra tegevus on tekitanud. Aga rähnid näevad sellises paigas rikkalikku söögilauda, kus on garanteeritud rasvased tõugud mädneva puukoore all.

Minu kohatud musträhn käib regulaarselt kopra kodupaigas mädanenud pajusid revideerimas. Niikaua kuni leidub veel läbitöötamata puid, on rähnil igal ajal võimalus tulla ja lihtsa vaevaga toitu leida. Aga lähemalt vaadeldes see ikkagi nii lihtne ei ole ka. Alustuseks tuleb puukoot lahti lüüa – selleks on vaja tohutut peitlit, milleks on rähnil nokk.

Sellese peitliga töötab ta väga kiiresti. Samuti on vaja pikka kleepuvat keelt, mis ussi kombel siugleb röövikute käikudes ja aplalt kõik rähni kõhtu viib. Ka puul liikumiseks on oma süsteem - kas ülevalt alla või alt üles, kas ühte külge mööda või siis hoopiski teistmoodi.

Sellisel lumisel päeval ühte väikest toitumisepisoodi jälgides tekib tunne, et meid ümbritsev loodus on ikka tohutult suur ja hoomamatu süsteem. Meie, inimesed, oleme vaid üks väike osa, kuigi kahjuks suure jalajäljega.

Vaata ka teisi "Osooni" lugusid esmaspäeval kell 20 ETVs.