Ülikooli ajakiri avaldas viimase intervjuu rektor Volli Kalmuga ({{commentsTotal}})

Tartu ülikooli rektor Volli Kalm suri ootamatult 23. detsembril 2017.
Tartu ülikooli rektor Volli Kalm suri ootamatult 23. detsembril 2017. Autor/allikas: Virgo Siil

Tartu ülikooli rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaar on lubanud ootamatult lahkunud Volli Kalmu algatatud protsesse ja plaane edasi viia. Aastalõpuintervjuus Tartu ülikooli ajakirjale Universitas Tartuensis rääkis Volli Kalm, mis on aastaga juba saavutatud ja mida ta sooviks saavutada.

Meil on nüüd mitu head tava lisandunud, on veel mõni puudu?

Peale juba vastuvõetud heade tavade väärib arutelu ülikooli töötajate ettevõtlustegevusega seonduv. Kas sellest just eraldi hea tava peaks saama, pole ma kindel, võib-olla pigem teadustava või hea juhtimistava täiendus. Ettevõtlusega seotule on siiski olemasolevates heades tavades ka viidatud.

Iseenesest mõistetav on ju vältida huvide vastuolusid teadustöös, rahastamise ja muid otsuseid langetades – sama oluline on see igasugustes ettevõtlussuhetes ja -lepingutes. Huvide konflikt peab olema välditud nii lepinguid sõlmides, kui ka töö sisu mõttes.

Viimane on olulisim, sest ei ülikool ega teadlane ei saa ega tohi end piltlikult öeldes kellegi huvide kaitseks ette ära lubada. Selle puhul meenuvad näited enam kui kümne aasta tagusest ajast, kui osalesin kaevanduste mõju uuringutes Kirde-Eesti looduskaitsealade veerežiimile. Siis juhtus, et ettevõtted, kellele neid töid tegime, arvasid, et "vallad kirjutavad teile tulemuse ette, on teid ära rääkinud", ja samal ajal arvasid vallavalitsejad täpselt vastupidi – "ettevõtjad maksavad teid kinni ja siis te kirjutate nagu neile vaja".

Ülikool ja iga teadlane kaotab kogu oma usaldusväärsuse, kui ta hakkab teadmisi valikuliselt kasutades kellegi huve teenima. Ja ülikool tähendab siin nii asutust tervikuna, kui ka üksikuid instituute või uurimisrühmi.

Kui usaldusest ja konfliktist rääkida, siis viimastel nädalatel on avaldatud kartust, et ülikool piirab oma töötajate sõnavabadust.

Sõnavabaduse küsimus on tõesti tuletatud kolme ülikooli rektori kokkuleppest ja kohati on sellest saanud aktiivse arutelu sihtmärk. Ja see ongi vaja selgeks rääkida!

Alustame üldisemast vaatest sarnastele küsimustele, millest ma usun, et inimesed saavad neist enamasti väga hästi aru. Teadaolevalt on ülikoolis maailmavaate poolest olemas kõigi meie poliitiliste erakondade toetajaid. Ja keegi ei eelda, et kui üks töötaja esineb keskerakondlikult, teine EKRE ja kolmas roheliste vaatenurgast, siis neid seisukohti saaks seostada ülikooli kui asutuse poliitiliste hoiakutega. Ometi on kõigil neil inimestel põhiseaduslik õigus järgida oma poliitilisi veendumusi, sõna võtta ja selle järgi valimistel käituda, kuid seda mitte ülikooli kui asutuse nimel.

Tulles sisu mõttes loodusele ja teadusele lähemale, siis näiteks ka ÜRO kliimapaneelis vaieldakse ja põhjendatakse, kuid lõpuks ütleb paneel oma seisukoha välja: "Nendele andmetele tuginedes on meie seisukoht selline." Taoline seisukohavõtt ei piira ühegi üksiku teadlase õigust jõuda teistsugusele seisukohale.

Eelpool viidatud aruteludes on aga kahjuks arvatud, et kui ülikool võtaks mingis küsimuses selge seisukoha, siis see oleks midagi keelatut ja piiraks teadlaste sõnavabadust. Väidan, et see pole nii: ülikool ei piira mitte ühegi teadlase või õppejõu ega töötaja isiklikku teaduslikku seisukohta, küll aga eeldab, et see on kujundatud head teadustava järgides, ehk siis erapooletu ja kõigile teadaolevatele faktidele tuginev.

Edasi on küsimus selles, millisena teadlane oma seisukohta esitab: kas enda kui teadlase, töörühma, temaga seotud seltsi või huvirühma, või ülikooli seisukohana.

Töörühma, huvirühma ja ka ülikooli seisukohta saab ja peab ära märkima ka eriarvamused, kui neid on. Eriarvamusi ja seisukohti ei saa samuti eirata, sest siis oleks tegu teabe valikulise esitamisega. Kolme ülikooli rektori kokkulepe viitabki just nimelt neile tahkudele – seisukoha esitaja selgusele ning teadustava järgivale käitumisele. Heas teadustavas ja sellest lähtuvates põhimõtetes ei sisaldu teadlase sõnavabaduse piiramist.

Seega ta võib oma arvamust avaldada, aga ta ei või esindada ülikooli?

Iga üksik teadlane ei saa esindada ülikooli. Samas oleme ülikooli töötajaid kutsunud rohkem avalikkuses arvamust avaldama, soosinud, et neile viidataks ja neid tsiteeritaks. Avalikus elus erialaasjatundjana osalemist hinnatakse valimistel ja atesteerimistel. Erinevais nõukogudes, -kodades ja töörühmades nõu andes toimivad nad reeglina kui asjatundjad. Keegi on õhusaaste, keegi tumeaine ja keegi DNA ekspert.

Me ei kujuta ju ette, et ülikool võtaks seisukoha näiteks Õpetatud Eesti seltsi nimel, kuigi seal on palju meie inimesi. See on põhimõte, mida võiks tunnustada. See, et ülikool mingites küsimustes oma seisukohta kujundab ja ülikooli nimel selle välja ütleb, kui seda küsitakse, ei tähenda seda, et keegi ei võiks eriarvamusel olla.

Mis plaanid on karjäärimudeliga?

Akadeemiline karjäärimudel on arendusjärgus. Vastav komisjon lõpetas oma töö ja esitas ettepanekud rektorile. Oleme neid ettepanekuid prorektorite, akadeemilise sekretäri ja personaliosakonnaga analüüsinud ja leidsime, et avaliku arutelu jaoks on neid vaja koondada ja esitada põhimõtteliste valikutena.

Oluline on karjäärimudeli uuendamise eesmärk. Kui suudame selles kokku leppida, siis kõik ülejäänu on pigem pisiasjad, mis on mahutatavad põhimõtete sisse.

Uus karjäärimudel eeldab muudatusi kahel tasemel. Esiteks riigi ehk seadusandlikul tasemel. See tähendab, et seadusandlus, mis korrastab akadeemilisi ametikohti ja nende täitmise viise, tuleb praeguse kahe seaduse asemel kirjutada kokku ühte seadusesse. Praegu on teadurid määratletud teadus- ja arenduskorralduse seaduses ja õppejõud ülikooliseaduses. Ülikoolide otsustada peavad jääma ametikohtade täpsemad nõuded ja valimiste-edutamiste kord.

Kas see on juba kindel, et need kirjutatakse ühte seadusesse?

Seni ei ole, kuni riigikogu pole nii otsustanud. Ministeeriumis on aga valmisolek olemas, rektorite nõukogu on ülikoolide nimel selles kokku leppinud.

Mõni nädal tagasi kohtusid TÜ nõukogu ja TTÜ kuratoorium ning rõhutasid samuti, et akadeemilised töökohad peavad olema kirjeldatud kõrgharidusseaduses, jättes üksikasjades vabadus ülikoolidele. Ulatuslik üksmeel selles lubab eeldada, et nii saab ka olema. Oluline on, et see juhtuks aasta jooksul, s.o enne järgmisi riigikogu valimisi.

Ja teine tase?

Need on probleemid, mille uus karjäärimudel peab ülikoolis lahendama.

Tähtsaima saab kolme punktina kokku võtta: praegust akadeemiliste ametiastmete süsteemi on vaja lihtsustada ning astmeid vähendada. Praegu on meil üheksa erinevat akadeemilist ametikohta. Komisjoni ettepanek, mida ma ka toetan, on teha neli kuni viis ametiastet ja kõrgemates astmetes (dotsent ja vanemteadur, professor ja juhtivteadur) mitte eristada õppejõu ja teadlase ametit, vaid ühendada need vastavalt kaasprofessori ja professori ametiteks.

Teiseks on oluline sisse viia võimalus edutada silmapaistvalt edukaid töötajaid ühelt karjääriastmelt teisele. Sellega antakse parimatele ja talendikatele noortele ennustatav karjääriväljavaade, suurem kindlus ja ajend liikumaks edasi.

Kolmandaks, akadeemilise tuleviku kindlama kavandamise üks osa tuleneb sellest, kui ennustatavaks muutub kõrgemate ametikohtade, eriti professuuri kohtade vabanemine.

See on seoses emeriteerumisega?

Suuresti, kuigi väga mitmetahuliselt. Praegu kaalume võimalusi, kui palju jõuame tuleval aastal emeriitprofessorite ja -dotsentide tasusid tõsta. Samuti oleme ministeeriumi ja mõne ülikooliga arutanud võimalust, et seadus sätestaks või võimaldaks ülikoolidel sätestada emeriteerumise aja pärast pensioniea saabumist. Mis tähendaks, et kaks-kolm või rohkem aastaid on see aeg, kus pärast pensioniikka jõudmist on võimalik emeriteeruda. Loomulikult eeldab niisugune muudatus üleminekuaega.

Emeriteerumiste puhul on kaks huvitatud poolt: peale töötaja ka tööandja, ja viimane vajab ametikohtade vabanemisel ennustatavust. Ülikoolis on hetkel üks kolmandik professoreid pensionieas, mis teoreetiliselt tähendab seda, et nad võivad iga hetk töölt lahkuda. Selline olukord on põhimõtteliselt ettenägematu nii ülikoolile kui neile, kes sooviks tulevikus kandideerida vabanevatele ametikohtadele. Karjääri kavandavale noorele on väga suur vahe, kas ametikoht vabaneb 2 või 20 aasta pärast.

Kas siin aitab ka uus ametijuhend?

Loodame enne 2017. aasta lõppu senatis kinnitada uue ametijuhendi, millest ühtlasi saab töötajate atesteerimise alus. Seal on ettepanek, et kui akadeemiline töötaja jõuab järgmisel atesteerimisajal riiklikult määratud pensioniikka, peab tema esitatav järgmise perioodi töökava sisaldama ka plaani tema akadeemilise ametikoha tuleviku kohta.

Kui lisame siia emeriiditasu tõstmise ja nimetatud emeriteerumise ajalise "akna" pensioniikka jõudmise järel ja võimalik, et ka Rootsi ülikoolides kasutusel olev nii-öelda kuldse käepigistuse ametikoha vabastamisel, siis võiksime jõuda selleni, et ülikool ja töötaja lepivad enam-vähem kokku, millal professuur vabaneb ning kas ja kuidas saab emeriitprofessori töösuhe ülikooliga jätkuda.

Töösuhe ei pea ju tingimata lõppema, kui professori kohalt lahkutakse. Tervikuna peaks kasvama professuurikohtade vabanemise ennustatavus, millega omakorda on seotud professuuride erialase kuvandi muutmise võimalused kiiresti arenevates teadustes.

Tenuurist on kah juttu olnud

Tenuuri ehk ametikohakindlusega professorite ametikohti on vaja selleks, et muuta akadeemiline karjäär meeldivamaks. Mingi osa silmapaistvamatest professoritest võiks jõuda tenuuri.

Tenuuri jõudmiseks on vaja läbida tenuurirada ehk kindel ametiastmete järjekord, mille piires on võimalik nii parimaid edutada kui ka kõrvalt konkursi teel siseneda. Tenuuris oleksid professori ametikohad tagatud lepinguga kuni emeriteerumiseni, mis tähendaks seda, et nende töö tase ja usaldus tenuuri sisenedes peab olema niisugune, mis ei vaja täiendavat kontrolli. Kõrvuti tenuurirajaga jäävad tähtajaliste või ka tähtajatute lepingutega töötajad nagu praegugi: professorid, lektorid, teadurid, külalisõppejõud.

Tenuuri jõudnutele peaks peale töökohakindluse laienema ka osaline finantskindlus, näiteks selles, et juhul kui mingil ajal – oletame, et aastaks – ei õnnestu granti või lepingut saada, rahastab ülikool sel ajal tema tööd.

Põhimõtteline karjäärimudel peaks avalike arutelude alustamiseks valmis saama aastavahetuseks eesmärgiga, et see võiks jõustuda 1. jaanuarist 2019. aastal.

Mainisite siin ka muutuseid. Kuidas ülikooli õppekava ühiskondlike muutustega sammu jõuab pidada?

Valdkondadel on selge arusaam sellest, mis on õppekava alusteadmised või osa –  see, mis moodustab õppekava skeleti. Ülejäänu muutub enamasti kiiresti, kuid õppekava alusained ja uuenev osa peavad mõistlikus mõõdusuhtes olema.

Kas praegu on skelett liiga suur?

See sõltub õppekavast ja valdkonnast. Arvan, et meil on kohati veel lähenemist, kus õppekava sisu mõjutavad põhjendused, nagu "kõik õppejõud peaksid tükikese tööd saama". Sealt tuleb surve, et õppekavasse soovitakse kirjutada poolteist korda rohkem aineid, kui üliõpilastele kohustusliku 120 ainepunkti mahuks. Vabaainete maht on enamasti 15 ainepunkti, aga selleks soovitakse teha 60 ainepunkti eest õppeaineid. Taolist lähenemist pole palju, aga seda kohtab.

On muidugi õige, et õpetataks seda ainet, kus meil on väga head õppejõud, sest nende juures õppida on väärtus omaette.

Teiselt poolt on meil vaja lähtuda tööturu ja tööandjate ootustest õpetatava sisule. Seda sisu tuleks küsida aina rohkem ka viimase viie kuni kümne aasta jooksul lõpetanute käest: "Teie läbisite selle õppekava, öelge, mida teil elus kunagi vaja pole olnud ja mis on teil puudu, mida teile ei õpetatud." Selline sisend peaks tasakaalustama õppekava teoreetilise alusosa ja selle, mida tegelikult tööturul või ka edaspidi magistrantuuris või doktorantuuris vaja on.

Me peame lõpetama õppeainete killustamise väikesemahulisteks osadeks ning õpetama korraga vähem ja suuremahuliste ainetena. Mitte kümme üheainepunktist ainet korraga, vaid kolm-neli ainet semestris, igaüks vähemalt kuus ainepunkti. See võimaldab rohkem süveneda.

Meil on üks probleem veel lahendada. Osa õppekavu õpetame töötavatele inimestele n-ö avatud ülikooli õppevormis, st õhtuti ja nädalavahetuseti sessiooniõppena. Selliseid õppekavasid nominaalajaga läbida on võimalik vaid kahel juhul: kui need õppijad on keskmisest Eesti inimesest kaks korda andekamad või on meil avatud ülikooli õppevormis nõuetega probleeme.

Kitsalt õppeteemalt natuke laiemaks: mida on meile andnud ülikoolide ühendustesse kuulumine?

Oleme Guildi võrgustikku kuulunud aasta ja selle ajaga väga palju nähtavat mõju ei saavuta. Suurim muutus on meie eelnevast võrreldamatult suurem rahvusvaheline nähtavus, tippülikoolide välispartnerite arusaamine meie võimalustest nii õppe kui teaduskoostööks.

Teiseks – kuigi seda on samuti raske mõõta – oleme ühena kolmest Guildi Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoolist kujunenud piirkonna teadusülikoolide eestkõnelejaks. Eesti EL eesistumisaeg aitas kaasa Guildi rektorite konverentsi korraldamisele Tartus. Meil pole kunagi varem olnud ülikoolis korraga nii palju teadusülikoolide rektoreid.

Olenevalt teemadest on prorektoritel kavandatud teiste ülikoolidega õige mitu ühist tegevust. Teadus-arendusosakonna inimesed käisid Glasgow ülikoolis uurimas, kuidas töötab nende granditalitus ja kuidas nad toetavad teadlasi. Koos teiste Guildi ülikoolidega koostasime soovitused järgmise EL-i raamprogrammi tingimusteks jne. Meie hääl ja kohalolek on Brüsselis nüüd rohkem näha-kuulda.

Enam-vähem sama toimub ka LERU-ga kus me ei ole liikmed, vaid üks seitsmest strateegilisest partnerist.

On pigem meie enda võimekuse küsimus, kui palju me suudame neist koostöövõrgustikest võtta nende kogemuste ja ühisprojektide puhul ning sinna omalt poolt panustada.

Kokkuvõttes on meie institutsionaalne välissuhtlus juba põhimõtteliselt muutunud ja suunatud eelkõige tippülikoolidele, mistõttu teistele jääb vähem tähelepanu ja see saab olla väga valikuline. Ühest piirkondlikust võrgustikust astusime eelmisel aastal välja, püüame olla väga fookustatud ja teeme koostööd siis, kui see ülikoolile selgelt mingit lisaväärtust annab või kui see toetab meie inimeste huve akadeemilises töös.

Ühed kauaaegsed partnerid liituvad nüüd ka ülikooliga: biokeskus ja observatoorium.

Mõlemaga on olnud pikka aega hea koostöö. Liitumisel lähtume sellest, et hea teadus oleks koos hea õpetusega ja ühinejate poolt vaadatuna tekib neil vahetu kontakt tudengite, kraadiõppe, doktorantide ja võimaliku enda tulevase järelkasvuga. Mõlemapoolne kasu on selgelt võimalik.

Oleme kokku leppinud ühinemisjärgse üleminekuaja tingimused. Tõravere jätkab omaette instituudina, senati otsusel moodustub biokeskusest ja geenivaramust uus instituut, mis oli ka biokeskuse nõukogu ettepanek.

Ülikoolis vaatame väga rõõmsalt edaspidisele koostööle ning meil pole vajadust neid kuidagi ümber kujundada, seda nii vahendite kui ka struktuuri mõttes. Kõik igapäevased üksikasjad on läbiräägitavad. Mida kiiremini ülikooli tugiüksused võtavad enda kanda nende halduse tehnilise poole, seda enam väheneb neil kõige sellega seotud bürokraatlik töökoormus.  Aga loomulikult nõuab üksteise kultuuriga harjumine natuke aega.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

Aevastuse allasurumine võib kurvalt lõppeda

Kuuldava aevastuse vältimiseks üheaegselt ninasõõrmete ja suu kokkusurumine võib mõnikord halvasti lõppeda. Arstid kirjeldavad ajakirjas BMJ Case Reports ilmunud raportis juhtumit, kus päädis see tugeva valu ning kõne- ja neelamisraskustega.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: