Kuidas tähistavad jõule eesti kirjanduslikud kangelased?
Vargamäe Andrese ja Mari esimene ühine sõit kirikusse, romaanis „Ristideta hauad“ metsavennad pühade ajal punkris sülti söömas, Väikese Illimari elevus jõulukuuske nähes – ka kõige erinevamad jõulukirjeldused sisaldavad tuttavlikke märksõnu, mis haakuvad meie, lugejate jõulumälestustega.
Aga on ka raamatuid, kus jõulud tulevad teisiti. Raimond Kaugver kirjeldab romaanis „Nelikümmend küünalt“ Stalini-aegset koonduslaagrit, kus ühe vangi jaoks teeb jõululaupäeva eriliseks ainult see, et siis sai ta veidi vähem peksa.
Hulle üheksakümnendaid kujutavas Kaur Kenderi „Iseseisvuspäevas“ sunnib peategelane relva ähvardusel oma naist kuuse kõrval laulma: „Karl Pajupuu, Karl Pajupuu, kui üllad on su mõtted!“
Helgemate kujutluspiltide poole pöördudes meenutagem aga – „Kevadet“. Oskar Lutsu tuntuimas teoses on jõuludele pühendatud lausa neli peatükki, sealhulgas ka meeldejäävalt soe ja südamlik pilt, kus väiksele tagasihoidlikule poisile kingib kooliõpetaja viiuli.
Veel on teosest näha, et 19. sajandi lõpus oli koolilapse arvates väärt jõulukink raamat, uus karvamüts ja ema kootud kampsun.
Just „Kevades“ on Luts osanud sõnastada, miks need külmal ja pimedal ajal peetud pühad meile nii palju rõõmu valmistavad: „Mured ununesid korraga ja poisikesel oli tundmus, nagu poleks tal neid kunagi olnud; nagu oleks sügisest jõuluni rõõmurikas püha olnud…“
Toimetaja: Marju Himma
