"Näitasime eelmisel aastal ilmunud töös, et Dollyga samast rakuliinist põlvnevad kloonid olid oma ea kohta võrdlemisi terved. Meilt küsiti seepeale kohe, miks oli siis Dolly tervis sedavõrd kehv. Minu enda mälu järgi see seda tegelikult ei olnud, isegi kui meedias selle üle spekuleeriti," meenutas uurimuse juhtivautor Kevin Sinclair, Nottinghami ülikooli arengubioloogia professor ERR Novaatorile antud intervjuus. Mälu värskendamiseks Dolly algseid terviseandmeid otsides selgus, et need olid vahepealse ajaga kaotsi läinud.

Enneaegne vananemine?
Suurem osa maailmas kasvatatavatest lammastest tapetakse enne viiendat eluaastat. Muidu võiksid nad elada 10–12-aastaseks. Seega tundus paljudele kahtlane, et Dolly uinutati juba enne seitsmeaastaseks saamist kopsuvähki haigestumise järel. Lisaks mainiti toona ühe konverentsiettekande tutvustuses, et looma vaevas artriit.

Mõlemad haigused on lammaste seas küllaltki tavalised. Reeglina avalduvad need aga vanemas eas. Narratiivi tavapärasest kiiremast vananemisest tugevdasid teated Dolly lühematest telomeeridest. Need kaitsevad kromosoomide otsi ja seega geene kahjustuste eest.

Küsimusse selguse toomiseks sai Sinclair ühel päeval loa minna kolleegidega Šotimaa looduloomuuseumi ja Dolly skelett röntgenkiirtega läbi valgustada. Lisaks oli töörühmal võimalik uurida Dolly tütre Bonnie säilmeid ning Dolly eelkäijate Megani ja Moragi luid. Erinevalt Dollyst kasutati viimaste kloonimiseks embrüorakke.

"Leidsime, et Dolly kondid ei erinenud meie enda – nii kloonitud kui ka tavaliste – lammaste luudest mitte millegi erilise poolest. Polnud mingit jälge, et liigesepõletik oleks tekkinud varem kui selles vanuses lammastel tavaks," sõnas Sinclair. Professor tõdes, et liigesepõletik mõjutab ka pehmeid kudesid ja Dolly lonkas tõepoolest. Teisisõnu võib diagnoosi täpsuse üle tahtmise korral veel vaielda.

Samas ei täheldatud jälgi artriidist Dolly nelja-aastaselt kopsuviiruse tõttu surnud Megani luudel. Dollyga samast rakuliinist põlvnevatel kloonidel märgati liigesepõletiku esimesi tunnusmärke alles siis, kui lambad olid ligi üheksa-aastased. Töörühma sõnul on teada, et lammaste hulgas kasvatab artriidi tekkeriski oluliselt tiinus. Dolly jõudis oma elu jooksul ilmale tuua kuus lambatalle.

Järgmised sammud
Euroopas on loomade kloonimine toidu tootmiseks hetkel keelatud. Samas on see lubatud terapeutilistel ja teaduslikel eesmärkidel. "Selle vastu on selgelt huvi olemas, kas kloonitud loomad on oma loomulikul teel ilmale tulnud liigikaaslastega võrreldes samad terved ja vananevad normaalselt. Möödunud aastal ja äsja ilmunud töö viitab, et kloone ei erista selles osas tavalistest loomades tõpoolest mitte midagi," märkis Sinclair. Professor tõi välja, et Euroopas kehtestatud keelu taga oli suuresti just mure kloonide heaolu pärast.

Projekti järgmise ja viimase sammuna plaanib töörühm uurida vananemist molekulaarsel tasandil. Dolly "õed" Daisy, Debbie, Denise ja Diana uinutati paari kuu eest enne 10-aastaseks saamist. "Teadsime, et nende artriit läheb ainult hullemaks. Tahtsime nende kudesid ja rakke uurida ajal, kui nad olid veel võrdlemisi terved, et saaksime teha ühesemaid järeldusi. Loodetavasti ilmub meil aasta pärast töö, mis kirjeldab rakkude vananemist väga põhjalikult," tutvustas professor tulevikuplaane.

Muu hulgas uurivad nad loomade telomeere. Just lühemaid telomeere nähti ühe peamise märgina Dolly enneaegsest vananemisest. Teistes töödes on sõltuvalt looma liigist ja kasutatud kloonimistehnikast näinud eri töörühmad nii tavapärasest lühemaid kui ka pikemaid ja normaalseid telomeere.

"Kõigi selle juures tasuks veel ehk rõhutada, et kuigi Dolly, Daisy, Debbie, Denise ja Diana olid geneetiliselt praktiliselt eristamatud, oli nende iseloom sellegipoolest neid lähemalt tundma õppides ääretult erinev," jäi Sinclair mõtlikuks.

Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports.