20 aastat kloonlammas Dolly sünnist: enneaegse vananemise mõistatus sai lahenduse ({{commentsTotal}})

Nottinghami ülikooli teadlaste värske uuring ütleb 13 kloonlamba põhjal, et enneaegne vananemine oli lammas Dolly puhul erand. (Fotol on kloonlammas Dolly 1997. aastal)
Nottinghami ülikooli teadlaste värske uuring ütleb 13 kloonlamba põhjal, et enneaegne vananemine oli lammas Dolly puhul erand. (Fotol on kloonlammas Dolly 1997. aastal) Autor/allikas: Colin McPherson/AFP/Scanpix

Kahe nädala eest möödus 20 aastat kloonlammas Dolly sünnist. Tema puhul aga toodi välja, et kloonitud loomad võivad vananeda kiiremini ning see küsimus saab nüüd värske uuringuga vastuse.

Kahtluse, et kloonloomad vananevad kiiremini, tekitas see, et 5. eluaastal kujunes lammas Dollyl välja osteoartriit. See on artriidi levinuim vorm ning võib põhjustada liigesepõletikku ühes või korraga mitmes liigeses. Dollyl oli see paljudes liigestes ning seda peeti enneaegse vananemise põhjuseks, mis tegi talle juba 6. eluaastal kiire lõpu ja viis kloonlammaste taevasse.

Värske, eile teadusajakirjas Nature Communications avaldatud uuring aga näitab, et samal meetodil – somaatilise rakutuuma siirdamise teel saadud loomad ei vanane kiiremini.

Uuringu üks autor, Nottinghami ülikooli professor Kevin Sinclair andis Euroopa teadusfoorumil ESOF uuringust ülevaate. Ta kirjeldas, et teadusrühm uuris 13 kloonlammast, kellest neli olid samast rakuliinist kui Dolly olid 7-9-aastased ja on ka praegu väga hea tervise juures. Teadlased ise nimetavad neid hellitavalt Dollydeks.

Nottinghami ülikooli veterinaarortopeedia spetsialisti Sandra Corri ülesanne oli uurida osteoartriiti – kuidas mõõta muutusi katsegrupi lammaste luudes ja liigestes. “Me avastasime, et enamik nendest lammastest olid terved, eriti arvestades nende vanust.”

Enamikul lammastest avastati osteoartriiti küll erinevates liigestes, kuid korraga pigem ühes liigeses ja selle võiks panna vanuse, kuid mitte enneaegse vananemise arvele.

Valimis oli aga üks lammas, kellel esines osteoartriiti mitmes liigeses. Selle põhjused aga pidid sõltuma keskkonnast, mitte asjaolust, et tegu on kloonlambaga.

Professor Kevin Sinclair selgitas, et tuuma siirdamisel on kõik sama geneetilise materjaliga loodud lambad geneetiliselt sarnased, kuid nende mitokondriaalne DNA võib olla vägagi erinev. Ja see võib omakorda selgitada, miks Dollyl arenes välja osteoartiit erinevates liigestes, kuid teistel mitte.

Küsimusele, kas nende lammaste puhul oli märgata rohkem komplikatsioone järglaste saamisel, vastas Kevin Sinclair, et kõigi kloonlammaste puhul on tõesti mõnevõrra rohkem tiinuse katkemisi.

Aga seda on tõestanud ka paljud teised uuringud, et kloonloomade puhul on viljastumine keerulisem kui teiste loomade puhul. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et neid loomi hoitakse erilistes tingimustes, mis omakorda pärsib nende viljakust.

Mis on selle uuringu praktiline kasu?

Kevin Sinclairi sõnul annab see uuring tugeva sisendi edasistele suurloomade kloonimisele. Kloonitud järglase saamisel on nüüd paremini teada, mis võib tema tervist pikas perspektiivis mõjutada.

Selle uuringu tulemused võivad olla abiks ka Eesti teadlaste püüule luua transgeenne vasikas, kes suudaks toota vastavat hormooni.

Kas kuraditosinast piisab?

Kuraditosin ehk 13 lammast näib üsna väike katseloomade hulk – kuidas see võib mõjutada üldist katsetulemust? Ja miks ei võrreldud neid kodulammastega?

Kuigi uuringu piiranguna tuuakse välja see, et võrrelda võiks kodulammastega, selgitas Kevin Sinclair, et selline võrdlus ei ole väga kohane. Seda seetõttu, et aasa peal kasvavaid kodulambad ei saa võrrelda väga kontrollitud tingimustes elavate kloonlammastega. Liiatigi, et kodulambad süüakse tavaliselt täiskasvanuks saades ehk umbes aasta jooksul ära, kloonlammast püütakse aga ikkagi lamba eluea ehk kümne aasta vältel jälgida.

Sinclair tõi välja lammas Dolly kloonimist eest vedanud professori Keith Campbelli algsele ideele epigneetilisest programmeerimisest. Ja kuigi Keith Campell lahkus meie hulgast nelja aasta eest, jätkab uurimisrühm tema tööd.

Tegu on aga erakordse uuringuga tänapäevase teadusrahastuse kontekstis. Kevin Sinclar selgitas, et teadusrahastuse süsteemi juures, kus raha antakse keskmiselt kolmeks aastaks, ei oleks mõeldav sellist uuringut üldse teha. Ühe eluslamba saamiseks võib minna vähemalt viis aastat. Rääkimata sellest, et kasvatada uurimiseks kloonlambaid 7–9-aastaseks.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: