Soosaare soost on turvast võetud juba 1905. aasta verstakaardi andmetel. Töö toimus käsitsi, kraavimeetodil ja mahud olid väikesed. 1966. aasta ortofotol on näha juba freesturbaväljakut. Raba kuivendamiseks rajati uus kraavivõrk ja nendega ühendati ka ümbritsevad laukad.

“Me eelkõige taastame soo looduslikku veerežiimi, mis on nõnda, et see veerežiim peaks keskmiselt olema 30 sentimeetrit alla maapinna,” selgitab Jüri-Ott Salm, soid taastama tulnud keskkonnakaitsja. Kraavi vaadates on selgelt näha, et seal on vesi üle poole meetri sügavusel. Mõte ongi esmalt taastada veerežiim, mida saab teha paisude rajamisega. Seejärel tuleb juba kõik muu tagasi.

Kraavide võrgustiku likvideerimise eesmärk on, et veetase pinnases muutuks stabiilsemaks ja ütleme niimoodi, et ka kuival perioodil oleks vesi maapinnast mitte rohkem kui 20–25 sentimeetri sügavusel. See on just kuival ajal vajalik tingimus, et soo saaks areneda.

Soosaare sohu tuleb paise üle 500 ja enamus kopatöö abiga. Sellistes õrnemates kohtades, kus kuivendamise mõju veel nii ilmne ei ole ja kuhu me soovita trassiraiet teha, et kopp ligi pääseks, seal tuleb töö ära teha vabatahtlikega ja käsitsi.

Ja just seda käisidki “Osooni” toimetajad Soosaare soos koos ELFi talgulistega tegemas.

Kui need kraavid kinni saavad, siis kogemus teistest taastamisaladest näitab, et vesi tuleb kiiresti. Oluline on saada üles suvine veetase, kuna vegetatsiooniperioodi jooksul toimub aurustumine ja suvel läheb veetase madalaks. Just see muudab taimkatet.

Kas kuivendatud rabas või soos on floorast või faunast veel midagi väärtuslikku alles?

„No sellega ongi niimoodi, et siin on mitmesuguseid liike ja kohati võib-olla isegi liigirikkus suurem kui kuivendamata alal. Kui me kõndisime siia nägime, et siin oli maasikat, ristikut, täiesti sellised taimed, mis tüüpilises rabas või soos ei kasva. Aga siin ei ole selliseid liike, mis vajavad just seda eriti looduslikku kuivendamata sood,“ kirjeldab ökoloog Liina Remm.

Liigiinventuure tehes on teadlased märganud, et eriti soo kuivendatud osas, kus männik on kõrgemaks kasvanud, esinevad suhteliselt tavalised liigid nagu punarind, laulurästas ja rohukonn.

Kui paisud rajatud, mis saab edasi?

Kevadel tullakse vaatama, kas veetase on taastunud, on kõrgem, kas paisud peavad. Kui see on nõnda, võib eeldada, et see turbasammalde katvus hakkab suurenema, puhmasrinne hakkab taanduma ja kohati hakkab ka puistu surema – liigvee tõttu ei pea seda traagiliseks pidama.

Taimestikuga on plaan panna paika püsiruudud, mis on referents, mida saab drooniga uurida. Nende püsiruutude ja droonipiltide võrdlusel saab öelda, et see, mida teadlased droonis näevad, saab ekstrapoleerida laiemale alale ja drooni abil jälgida taimestumist laiemal alal.

Looduskaitseliselt on sood väga paljude liikide elupaigaks, mis on kuivenduse tõttu hakanud Eestis kaduma. Eelkõige on kadunud lagesood ja nendega seotud elustik.

Lisaks on sood äärmiselt olulised vee puhastumise ja talletumise kohad. Nad stabiliseerivad kogu maastiku veeringet, aitavad leevendada põudasid ja samuti kõikvõimalikke äkksadudest tekkivaid uputusi. Samuti on soode taastamine vajalik sellepärast, et kraavitatud sood on sageli süsinikuemissiooni allikaks.