“Reaalselt kümme sekundit läks aega, ja esimene vähk on praegu natas!” nii algab “Osooni” võttemeeskonna vähipüügiretk Väinjärvel.

Kuna Väinjärv on hästi suure kallakuga ja läheb järsku sügavaks, siis mõrra peab panema otsaga kalda poole, muidu tekib olukord, kus mõrd hakkab ennast kaldast alla kruttima ja siis ei leia hommikul enam mõrda üles.

15–20 meetri peale pannakse järgmine mõrd.

Kui mõrrad proovitud, katsetatakse järgmist pügivahendit – natta.  Selle sisse saab panna terve ahvena ja siis vaadata kui palju vähke maiustama tuleb.

Tänapäeval võib vähki püüda kahe seadusliku vahendiga. Vähinatt, mis on siis n-ö tõstevõrk, söödastatud. Sööt pannakse võrgu peale ja lastakse vette, traat vajub põhja ning niimoodi ta püügil on.

Nata läbimõõt ei tohi olla rohkem kui 50 sentimeetrit. See annab vähile  põgenemisvõimaluse. 

Siis on veel vähimõrd, selline kokkupandav asi. Vähk läheb sisse sööda juurde, kuid välja enam ei saa. Mõrra läbimõõt võib olla üks meeter ja pujuseid ehk kohti kust vähk saab siseneda, võib olla kolm, mitte rohkem.

Kas ajaloost on teada ka seda näiteks, et vähki on püütud lausa töönduslikult, massiliselt?

Töönduslikult ilmselt vähki püütud ei ole, aga teda on müüdud Saksamaale, viidud rongivagunitega. Sulased olla võtnud ennast töölt lahti, ja püüdnud ühe kuuga sulase aasta palga – seda vähki pidi ikka palju olema.

Üks oluline asi, millest tänapäeval ei tohi üle ega ümber minna, on vähipüügi luba. Seda saab osta ühe päeva ehk 24h kaupa soovitud veekogule.

Lisaks peavad püügivahendid olema tähistatud. Kõige lihtsam vahend on plastmasspudel, mis jääb pinnale. Ja selle peale saab kirjutada kalastaja isikukoodi peale.

Seega, kalastuskaart vähipüügiks: kuni viis vahendit üheks ööpäevaks ja püügivahend peab olema reeglite järgi tähistatud.

Mis vähi mõrda meelitab?

Vähimõrrad peaks ära söödastama. Söödaks kõlbab vähile igasugune lihaline asi. Kõige parem on kala, väidetavalt püütud kohalikust järvest, võib olla haug, ahven, särg. Aga vähk ei põlga ära ka kanaliha, veisemaksa, loomamaksa, muidugi vanasti püüti konnaga, aga konnad on meil kõik kaitse all, et konnaga ei püüta enam.

Sööt võiks olla värske, sellepärast, et kui pärast seda vähki süüa, siis ei taha ju süüa looma, mis just sõi hapuks läinud liha.

Vähisöömistraditsioonidest meie aladel

On üks 1930. aastatel välja antud õngespordi käsiraamat, kus kirjutatakse, et vähki hakati sööma 15. sajandil. Enne seda arvati ta olema saatanast ja teda ei lubatud süüa. Aga algust teinud sellega üks lesknaine, kelle järel hakkasid teisedki vähki sööma

Eestis on vähk ilmselt olnud heinaaja või suvine söök. Kui noorem rahvas läks heinamaale, niideti heina, võeti loogu, ööd olid pikad, ja mindigi vähile, püüti vähki, keedeti, hommikul mindi jälle tööle.

Mis tagaks, et meil oleks vähke püüda ka tulevikus?

Olulisim on vältida vähikatku vedamist ühest veekogust teise. Siinjuures on olulisim püügivahendite kuivatamine, kui käia ühest veekogust teise. Teine oluline asi on vältida alamõõdulise vähi püüki. VÄlja tasub võtta üksnes üle 11-sentimeetrist looma. Kaasa aitab ka emaste vähkide tagasi laskmine.

Väinjärv on Kesk-Eestis siin Pandivere kõrgustikus üks suuremaid ja ilusamaid järvi. Legendi kohaselt tekitas Väinjärve härg, kes hakkas kahe jalaga kraapima. Tegelikult on tekkinud see jääajal, 12 000 aastat tagasi.

Kuidas vähipüük välja näeb, saab oma silmaga vaadata “Osoonist”, mis on eetris esmaspäeviti kell 20.00 ETVs.