Glükoositabletid, termokile, suur prügikott, nöör ja korralik pussnuga ei võta kotis palju ruumi ja kuluvad hädaolukorras marjaks ära. Kaasapandud takjajuure kasulikkust ta veel mõista ei oska.

Lisaks saab Kristo kaasa kompassi ja piirkonnakaardi, sest liiga kergelt nutitelefoni GPS-i peale lootma jäämine võib hoopis karuteene teha ja enne väikest eeltööd kaardiga ei tasuks üldse tundmatusse kohta matkata.

Kohv. “See vala kohe minema. Must tee, kohv, alkohol viivad kehast välja suures koguses vett, aga vesi on meie keha kütus, ehk et must tee viib suuremas koguses vett välja kui see ise sisaldab, seda sa küll ei vaja,” õpetab ellujäämisinstruktor.

Vesi küll, aga mitte lihtsalt. Parem on võtta Borjomi või mõni muu soolarohke vesi, Häädemeeste, ka Värska oleks parem. Inimene ei kaota mitte ainult vett, vaid higistades ka mineraale ja sooli, mis viib krampide, peavalu ja muu ebamugavani.

Rabal on kummaline komme. Juba vanarahvas teadis, et raba imeb endasse. “Suo imeb!” Tegelikult ei ime raba midagi. Tekib hoopis vaakum.

Rabas pole seetõttu mõtet kasutada ka keppi niimoodi. Rabas tuleb toores roigas visata ohtlikes kohtades hoopis pikali.

Raba peal ohukohtades tuleb astuda täistallaga nagu karu, sest kand lõikab. Täistallaga astudes saab veenduda, et pinnas kannab.

Kuula mulinat! Kui mulin juba tuleb, siis pinnas ei kanna ja vajudki läbi.

Kui nüüd hakkatagi ennast välja sikutama teise jalaga, siis vajuks teine jalg ka sisse. Esimene asi kui rabas sisse vajude, olgu siis põlvini või puusadeni, tuleb latt  panna risti ette. See aitab puhul, kui vajud juba rinnuli, siis annab keerata end külitsi lati peale.

Lõpetuseks ütleb ellujäämistreener:

hirmu tuleb tunda ainult siis, kui sa pole üksi. Inimesel tuleb karta vaid teist inimest.

Niikaua kuni oled looduse rüpes ja seda loodust tunned, austad, nii kaua ei ole sul tarvis karta karu ega mesilast.

Kuidas Kristo Eliasel rabas ellujäämine läks, saab vaadata “Osoonist”, mis on ETVs eetris esmaspäeviti kell 20.00.