Täielik päikesevarjutus tekib, kui Kuu varjutab Maa ja Päikese vahelt möödudes selle täielikult. Keskmiselt näeb seda kusagil maailmas iga 18 kuu tagant. Sündmuse täpselt samas paigas tunnistamiseks peab ootama tavaliselt aga lausa 375 aastat. Näiteks Eestis tuleb selleks oodata 2126. aasta oktoobrini. Osalist päikesevarjutust saab näha juba 11. augustil 2018.

ERR Novaatoris sai jälgida päikesevarjutust robotteleskoopteenuse Slooh ülekande vahendusel.

 ja Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri NASA ülekannet:

Sellel esmaspäeval liigub aga Kuu täisvari Põhja-Ameerika läänerannikult üle Oregoni osariigi mandri idarannikuni Lõuna-Carolinas, kattes seejuures ligikaudu 113 kilomeetri laiuse maariba. Vähem kui 12 minutit kestvat osalist päikesevarjutust võib näha õhtul isegi Hollandis.

Kuu vari langeb Päikesele Eesti aja järgi kell 18.46. Täisvarjutus algab kell 19.48 ning kestab kokku 2 minutit ja 40 sekundit. Täisvarju äärel seisvate inimeste jaoks möödub täisvarjutus paari sekundiga. Kokku kestab sündmus 4 tundi, 17 minutit ja 21 sekundit.Päikesevajutuse skeem. Autor: NASA

Täieliku päikesevarjutuse kui sellise toimumist võib pidada soodsaks juhuste kokku langemiseks. Päikese läbimõõt on küll Kuu omast 400 korda suurem, kuid täht asub ühtlasi Maast ka 400 korda kaugemal kui Kuu. Nii saabki märgatavalt väiksem kaaslane Päikese aeg-ajalt täielikult varjata. Tavaliselt asub see päikesevalguse blokeerimiseks orbiidi kalde tõttu liiga kõrgel või madalal.

Täielik päikesevarjutus algab osalise päikesevarjutusena. Varjud muutuvad teravamaks, päev hakkab tumenema nagu lauspilvede saabudes ning värvigamma muutub üha sinakamaks ja mustjamaks. Tajuda võib temperatuurilangust. Vahetult enne täieliku päikesevarjutuse algust paistab päikeseketta äär Kuu kraatrite tõttu kergelt säbrulisena.

Päikesevajutuse skeem. Autor: NASA

Varjutuse mõjude kohta elusloodusele ei saa öelda midagi põhjapanevat. Tehtud tähelepanekute näol on tegu üksikute juhtumikirjeldustega. Muu hulgas võivad hakata aga öökullid pimeduse saabudes huikama, kriketid siristama ja mõned linnuliigid varjutuse lõppedes justkui uue hommiku alates uuesti laulma. Teisalt on nähtud näiteks vaalu ja delfiine varjutuse ajal pinnale tõusmas ning vähemalt ühte koloniaalse eluviisiga ämblikuliiki oma võrke maha võtmas.

Hoopis rohkem näib see erutavat inimeste meeli. Kui teatud inimrühmad näevad seda suurepärase hetkena rääkida peagi saabuvast maailmalõpust, siis teiste jaoks kätkeb see endas võimalust kogeda sõnuseletamatut ülevustunnet või tegeleda tõsiteadusega.

Näiteks võimaldas 1919. aasta täieliku päikesevarjutuse ajal tehtud vaatlused kinnitada, et Einsteini erirelatiivsusteooria peab paika ja suure massiga kehad painutavad tõepoolest ruumi. Nüüdisajal kasutavad astronoomid päikesevarjutusi muu hulgas Päikese väliskihi struktuuri ja koostise uurimiseks.

Samas võib näha USA-s täna tõenäoliselt ka ulatuslikke liiklusummikuid. Täisvarjust päevateekonna kaugusel elab ligikaudu 200 miljonit inimest. Neist liigub päikesevarjutuse kartograafi Michael Zeileri hinnangul sündmuse tõttu ühest osariigist teise või selle piirides 1,85–7,4 miljonit.