Lõuna-Aafrika poiss seljatas HIV-i, Eesti teadlased kahtlevad

Teateid selle kohta, et imikute varane antiretroviiruse ravi võib aastateks edasi lükata HI-viiruse paljunemist kehas, on tulnud viimase kaheksa aasta jooksul paaril korral. Rahvusvahelisel AIDS-i Ühingu aastakonverentsil esitleti nüüdseks kolmandat sellise ravi juhtumit. Eesti teadlased on selle leiu suhtes skeptilised ning usuvad jätkuvalt, et HIV-i ei ole maailmas veel keegi päriselt seljatanud.
9-aastasel Lõuna-Aafrika poisil tuvastati 2009. aastal HIV. Ta oli siis vaid 32-päevane. Olemaks täiesti kindel, et lapsel tõesti on HIV, testiti seda ka 39-päevasena ja 60-päevasena. Järgnes 40-nädalane antiretroviiruse ravi, lühemalt ART.
2015. aastal täheldati, et tema veres on HI-viiruse tase väga madal. Väga madal tase tähendab, et viirust on sedavõrd vähe, et tavalise HI-viiruse testiga seda ei tuvasta.
Muidugi väidavad selle uuringu autorid eesotsas Lõuna-Aafrika Witwatersrandi ülikooli pediaatri Avy Violariga, et tegu on ühega väga vähestest, nii umbes kolmest inimesest, kes on suutnud HIV-i seljatada.
Eesti teadlased on siiski nende tulemuste osas skeptilised. „Praeguste arusaamade järgi pole HI-viirusest võimalik vabaneda, kuid organism on võimeline kontrollima, et viirust ei ringleks veres. Seda näitas Mississippi beebi juhtum, kellel viirus mõne aasta pärast tagasi tuli,“ selgitab Irja Lutsar, Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor.
„See artikkel on huvitav kirjeldus harvast olukorrast, kus algselt HIV-positiivseks diagnoositud lapses kaob detekteeritav viiruse tiiter, peale sünnijärgselt ART ravi. See on erakordne juhtum, kus sellist ravi saanud inimene on n-ö terveks saanud ja jäänud... kuni tänaseni,“ märgib Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi molekulaarbioloogia teadur Oliver Meikar.
Kriitiliselt võttes on aga see raport tühi, nendib Meikar. „Kirjeldatakse olukorda, pakkumata ühtegi lähemat seletust.“
Irja Lutsar toob selle uuringu puudujäägina välja, et ei leidnud millist analüüsi kasutati viiruse koopiate arvu määramiseks. Igapäevases praktikas kasutusel olevate analüüside väikseim määramise piir on 20 koopiat, teaduslikes uuringutes kasutusel olevate analüüside madalaim määr on neli koopiat. „Ma ei leidnud sellest artiklist, millist analüüsi sellel lapsel kasutati. Olen artikli autorite ja dr Fauciga nõus, et kui viiruse kontroll on võimalik, siis on see väga harv.“
Meikar ja Lutsar toovad mõlemad välja, et raportis pole öeldud, kas patsiendil võis olla CCR5 homotsügootne mutatsioon ehk mõlemas kromosoomis esinev geenimutatsioon, mis ei lase inimesel nakatuda HIV-i. „Seda peaks esimese asjana testima ja selleks kulub paar tundi ning mõni euro,“ nendib Meikar.
On muidugi täiesti võimalik, et väga varajases eas tehtud ART ravi ravibki beebisid harvadel juhtudel. „Viirust on veel nii vähe ning et see surutakse maha kuni immuunüsteemil õnnestub see hävitada. Kuna see on pea ainuke näide maailmas, mis siiani kehtib, siis oleks tõenäosus kaduvväike,“ arutleb Meikar.
Kuidas ART (defferred antiretroviral therapy ehk antiretroviirus ravi) töötab?
Irja Lutsar selgitab: Antiretroviirusravimid on kas viirusespetsiifiliste ensüümide - pöördtranskritaas, proteaas või integraas – inhibiitorid või takistavad viiruse rakku tungimist. Siiski pole ükski neist ART-dest võimaldanud organismil viirusest vabaneda.
Novaator on varemgi kirjutanud uuringutest, kus on tulnud tugevalt esile, et nii rasedusaegne kui vastsündinule tehtav antiretroviiruse ravi võivad anda tulemusi.
Praegu puudub ravi, mis võimaldaks HI-viiruse kehast täielikult eemaldada. Kuid seesama eelmainitud ART ravi võimaldab hoida viiruse kontsentratsiooni kontrolli all, et nõnda vältida AIDS-i väljakujunemist.
Selle 9-aastase poisi juhtum näitab, et mõnede isikute immuunsüsteem on võimeline viirust kontrollima, aga see on siiski pigem harv kui sage, selgitab Irja Lutsar. See pole päris uus fenomen, pikaaegsed mitteprogresseerujad ehk need, kellel viirust veres juurde ei teki, on hästi teatud grupp HIV-positiivsete hulgas. Ka see fenomen pole praegu veel nii hästi mõistetav, et seda saaks igapäevases haigete ravis kasutada.
Avy Violari leiab, et uurides taolisi juhtumeid, suudavad teadlased aru saada ka sellest, kuidas on võimalik pikajalisest ja eluaegsest HIV-i ravist vabaneda. „Ma arvan, et see uudis on huvitav. Aga sellest tulnud jutt tulevikuravimi leidmisest on väga ennatlik hype,“ märgib Oliver Meikar.
Teaduseksperiment, mis kannab lühendit CHER (Children with HIV Early Antiretroviral Therapy), tegi enam kui 370 HIV positiivsele imikule antiretroviiruse ravi. Neid raviti kahes grupis, vastavalt 40 või 96 nädalat. Kolmas grupp ei saanud antiretroviiruse ravi, vaid neid raviti tavapäraste sel ajal kättesaadavate ravimitega.
Lastel, kes nakatuvad vastsündinuna HI-viirusega, areneb haigus väga kiiresti ning lõppeb sageli kiiresti surmaga.
Kas teadsid et:
- UNAIDS-i kohaselt suri 2015. aastal maailmas 110 000 last AIDS-iga seotud haigustesse.
- Maailmas on 1,8 miljonit HIV-i nakatunud last.
- 2015. aastal diagnoositi 150 000 lasel värske HIV nakatumisjuhtum, enamik neist Aafrikas.
- Kuna lastele ei sobi see ravi, mida täiskasvanud nakatunutele pakutakse, on oluline leida viise, kuidas suruda alla HI-viiruse paljunemist kehas vähemalt seni, kuni laps on saanud täiskasvanuks ja peab vastu tavalisele HIV-i ravile.
Violari uuringus osalenud lapsed pidid keskmiselt kahe aasta jooksul minema tavapärasele HIVi ravile kahe aasta jooksul pärast tema alternatiivset antiretroviiruse ravi. Kuid oli ka lapsi, kellele see tähendas 4-aastast ravivaba elu. Ligikaudu kümme last on aga seni ravivabal ehk nende kehas on HI-viiruse kontsentratsioon üliväike, mis tunnistab neid kliinilises mõttes terveks ja mistõttu nad ravi ei vaja.
Mitu HIV-ist paranenud inimest on maailmas?
2010. aasta juunis sündis ühes Mississippi maahaiglas enneaegne laps. Kui sünnitus oli alanud, selgus, et tulevane ema on HIV-positiivne. Vastsündinu viidi Jacksoni linna Mississippi ülikooli haiglasse, kus tehtud vereproov näitas, et ta on nakatunud HI-viirusega. Seetõttu otsustasid lastearstid anda vastsündinule kolme retroviirusevastase ravimi segu juba 31. elutunnil.
Laps sai ravimeid kuni 18-kuuseks saamiseni. Siis otsustasid tema hooldajad ootamatult ravi lõpetada. 2012. aasta sügisel Mississippi ülikooli haiglas tehtud vereproovis polnud enam ei HI-viiruse vastaseid antikehi ega ka viirust ennast.
Paraku leiti 2015. aastal selle lapse verest taas viiruse hulk, mis oli eelmisest mõõtmistulemusest märgatavalt kõrgem.
Teine juhtum on praegu 20-aastane prantsuse noormees, kes sai antiretroviiruse ravi vahetult pärast sündi kuni 6. eluaastani. See noormees on praegu täie tervise juures ning tema kehas pole samuti HIV-i kontsentratsioon kliiniliselt haigust näitav.
Oliver Meikar leiab, et praegu on HIV-i ravi võimalik, kuid seda vaid viisil, kuidas raiviti nn Berliini Patsienti. Selle al teatakse HIV-positiivset Timothy Ray Browni, kellel tuvastati HIV 1995. aasta kui ta oli üle 20-aastane. Kolm aastat hiljem diagnoositi tal leukeemia ning talle tehti selle raviks luuüdi siirdamine. Kuna luuüdidoonoril oli CCR5 homotsügootne mutatsioon ehk ta oli HI-viirusele immuunne, siis paranes ka Timothy Ray Brown. Väidetavalt on tema ka ainus, kes seni on HI-viirusest vabanenud.
Fakt: Eestis on tavatult suur CCR5 delta 32 mutatsiooniga ehk HIV-ile immuunsete inimeste osakaal. Osa neist võiks sobida luuüdi doonoriks koesobivatele HI-nakkusega leukeemiahaigetele, kes võiksid siidramise järel HI-viirusest vabaneda.