Kas põhjus on selles, et tonka- ehk põhjaõngenöörid (monofiilid) on nii peened, et nahkhiired ei suuda neid tajuda?

Või tekitavad peened õngenöörid õhu käes vibreerides selliseid helilaineid nagu putukalennul ja nahkhiired loodavad sealt kõhutäit?

Ei seda ega teist!

“Nahkhiirte sonar ehk kajalokatsioon on väga tundlik ning võimekas töövahend, mis suudab tuvastada ka väga väikseid ja peenikesi objekte. 

Eriti tundlik sonar on metsaliikidel, kelle hulka võib tinglikult lugeda ka veelendlasi, kellega tõenäoliselt ka kalameestel kokkupuuteid ette tuleb,” kirjutas nahkhiirehuviline Rauno Kalda vastuseks ERR Novaatori kalamehest lugejale. 

Ent milles siis ikkagi asi, et nahkhiired alatihti kalameeste tamiilides rabistavad?

“Kui veelendlased toitumiseks madalal vee kohal lendavad ja putukaid otsivad, on nende sonar ja tähelepanu suunatud allapoole ning nii võivadki neile peenikesed tonkanöörid õigeaegselt märkamata jääda,” pakub parasjagu metsast arvuti taha saabunud Kalda.  

Rauno Kalda uurib Tartu ülikooli doktorantuuris, millised on nahkhiirte liigirikaste ja elujõuliste populatsioonide säilitamiseks parimad maastiku- ja elupaigatingimused ning tutvustab mittetulundusühinguga Suurkõrv Eestis elavaid käsitiivalisi.

 Huvitavaid fakte nahkhiirtest: 

• Nahkhiired on ainsad imetajad, kes suudavad lennata.
• Suur-käsitiivalised nahkhiired toituvad peamiselt puuviljadest, nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus vampyrus), kes elab Kagu-Aasias.
• Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal ühe kiloni.
• Üle 70% väike-käsitiivalistest toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning verest- ja nektariinist toitujaid. 
• Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala.
• Verest- ja nektariinist toituvaid nahkhiiri on kolme liiki ning nad kõik elavad Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. 
• Väike-käsitiivalised kasutavad orienteerumiseks kajalokatsiooni, kuid suur-käsitiivaliste hulgas tarvitavad seda vaid mõned liigid. 

(Allikas: Loodusajakiri Eesti Loodus ja Rauno Kalda)

Mis on kajalokatsioon?

Kajalokatsiooni kasutavad nahkhiired on võimelised helide abil "nägema" nagu vaalad ja delfiinidki. Käsitiivalised tekitavad ning saadavad oma nina ja suu abil välja orienteerumiseks kasutatavat kõrge sagedusega ultraheli. Heli tagasipeegeldumise aeg annab teada eseme kauguse nahkhiirest. Ümbrusest tagasi peegeldunud heli tajuvad nahkhiired kõrvadega, selle tõttu ongi kajalokatsiooni kasutavatel väike-käsitiivalistel suured ning keeruka ehitusega kõrvad.

(Allikas: Loodusajakiri Eesti Loodus)