Toitu jahtivad nahkhiired vennaarmu ei tunne

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Autor/allikas: Nickolay Hristov/Science

Nahkhiired kasutavad saagi otsimiseks ja keskkonnas orienteerumiseks kajalokatsiooni, mis võimaldab neil küttida isegi pilkases pimeduses. Kui hiljuti ilmunud töö kohaselt väldivad nad tavaliselt kaaslastega samadel sagedustel kutsungite välja saatmist, siis uus uurimus näitab, et toidu pärast konkureerides asuvad nad sihilikult üksteise signaale loetamatuks muutma.

Wake Foresti ülikooli bioloog William Conner keskendus peamiselt Mehhikos elavate brasiilia kurdmokk nahkhiirte uurimisele, kes eelistavad elada suurtes kolooniates. Mõnedes koobastes võib kohata korraga isegi miljonit nahkhiirt. Senise uurimistöö põhjal kasutavad olendid vähemalt 15 erinevat tüüpi signaali. Ühele signaalile ei suudetud aga sirgjooneliselt otstarvet omistada.

Kuna nende peamises elupaigas on olendite infrapunatundlike kaamerate ja ultraheli registreerivate mikrofonidega raskendatud, võttis rühm vaatluse alla Arizona osariigis elava populatsiooni. Kohaliku keskkooli parkimisplatsile putukate meelitamiseks kasutas Conner ultraviolettvalgust kiirgavat lampi, mis tõmbas omakorda ligi piirkonnas elavaid nahkhiiri. Töörühm märkas, et nahkhiired tõid salapärast heli kuuldavale puhkudel, kui mõni nende kaaslane tõi parasjagu kuuldavale saagi püüdmiseks kasutatava hüüde.

Segadust külvav kutsung kattis terve saagi püüdmiseks kasutatava sagedusvahemiku, mis muutis putukate täpse asukoha määramise tunduvalt raskemaks. Segaja toimel kahanes nahkhiirte saagi püüdmise edukus 85,9 protsendi võrra. Kontrollkatses loomadele sama heli mängimisel võis märgata võrreldavat langust. Töörühm oletab, et toidu pärast konkureerivad nahkhiired segavad üksteist senikaua, kuni neist üks alla annab või raskustele vaatamata saagi kinni püüab.

Nahkhiirte kajalokatsiooni sihilikku häirimist on teadlased loomariigis kohanud varemgi. Toona võtsid selle appi aga nahkhiirte saagiks olevad öölased.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Science

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: