ELF-i nahkhiire-ekspert Lauri Lutsar ja Kristo Elias Autor: ERR

ELF-i nahkhiire-ekspert Lauri Lutsar ja Kristo Elias Autor: ERR

Mis auk see on ja miks see on hea nahkhiirtele?

See on Peeter Suure merekindluse üks süsteemidest, üks kaitseehitistest, mis on rajatud enne esimest maailmasõda sõjaliseks otstarbeks.  Maaalune enam-vähem horisontaalne tunnel on piisavalt pikk ja tagumises osas on temperatuur stabiilne, mis on nahkhiirtele väga sobiv.

Laagri tunnel Autor: Lennart Lennuk (pildistatud riikliku nahkhiirte seire käigus)

Kes seal talvituvad?

Seal on mitu liiki lendlasi, põhja-nahkhiir ja suurkõrv. Meid huvitab siin talvituv tiigilendlane, tema ongi see põhiline liik, keda me tahame kaitsta, aga koos selle liigiga kaitseme ka kõiki teisi. Siin tuleb kaitsta kogu seda nahkhiirte talvituskolooniat. 

Veelendlane Autor: Lennart Lennuk (pildistatud riikliku nahkhiirte seire käigus)

Kus nahkhiired Eestis looduslikult elaksid, kui neil ei oleks selliseid võimalusi?

Tegelikult see ongi juba looduslik olukord. Nahkhiir ei erista, kas see on 100 aastat tagasi inimese poolt rajatud või loodusliku protsessi tulemusena tekkinud koobas, nende jaoks mingit erinevust ei ole. Eestis samaväärseid looduslikke koopaid ei ole, nende otsingul peaksid nahkhiired lendama  kuskile kaugemale. Nahkhiired on võimelised lendama sadu kilomeetreid.

Pruun-suurkõrv Autor: Lennart Lennuk (pildistatud riikliku nahkhiirte seire käigus)

Nad on leidnud sobiva võimaluse Eestis talvituda?

Jah, nad on leidnud selle juba väga ammu. Esimesed vaatlused kohas, kus me praegu oleme, on tehtud kuuekümnendatel aastatel, siis oli juba teada siin nahkhiirte talvituskoloonia. Kõik need liigid, kes praegugi siin on , olid ka juba siis olemas, võib-olla mõnd üksikut kõige haruldasemat  liiki ei leitud algul üles.

Millised tingimused neil siis peavad olema? Kui stabiilne on temperatuur?

Temperatuuri stabiilsus sõltub sellest, mitu ava koopas on, kas on tuuletõmbuse oht,  kui väljas on kõva tuul, hakkab koobas väga kiiresti seest läbi külmuma. Nahkhiirtele on  kõige väärtuslikumad sellised kohad, mis on nagu tupikud, kus kunagi ei teki tuuletõmbust.
Viimasel ajal on teatud huvirühmad neid koopaid kui ajaloolisi vaatamisväärsusi hakanud prahist puhastama. See on karuteene nahkhiirtele, puhastatud avades tekib tuuletõmbus.
Mõnes mõttes see prahihunnik, mis nõukogude ajal ladestati nendesse käikudesse, kaitseb nahkhiiri, teeb  isegi mikrokliima paremaks. See on väga peen värk, seda oskavad täpselt öelda nahkhiireuurijad, mida peab tegema ja mida ei tohi teha nendes käikudes.

Nahkhiireuurijad riiklikul seirel Autor: Lennart Lennuk

Nendesse tunnelitesse korraldatakse isegi ekskursioone?

Internetist on välja tulnud, et korraldatakse jah. Ma ei tea, kas nüüd konkreetselt sellesse käiku, aga analoogilistesse kohtadesse küll. Kevadtalvel olid Facebookis kuulutused , kus lubati soovijatele tasulisi ekskursioone koobastesse.

Tegelikult seaduse järgi ei tohiks?

Tegelikult tohib nendesse käikudesse minna ainult keskkonnaameti loaga ja luba antakse sellisel juhul, kui on mingisugune põhjendatud tegevus, näiteks nahkhiirte loendus või geoloogiatudengitel on vaja uurida mingeid kivimikihte. Nahkhiirte massilise talvitumise paikades keskkonnaameti loata liikuda ei tohi.

Punkri sissepääs Autor: Lennart Lennuk (pildistatud riikliku nahkhiirte seire käigus)

Kas üldse on mõeldav nendes tunnelites turismiga tegeleda? Kuidas seda  peaks korraldama nii, et nahkhiired oleksid kaitstud?

Nahkhiiri oluliselt häirimata on seda võimalik korraldada  ainult kindlates kohtades  giidi juhendamisel. Midagi analoogset nagu praegu Piusa koobastes, liigutakse giidiga, kes annab ka  teavet koobaste ja nahkhiirte kohta. 
Nii on see ka paljudes muudes Euroopa maades, nahkhiiregiidi juhendamisel käiakse  nahkhiireuurijatega eelnevalt kokku lepitud kohtades.
Oluline on jälgida, kui palju neid gruppe on, kui tihedalt neid käib ja millisel aastaajal, et see ei muutuks nahkhiirtele ohtlikuks. Samas peab  toimuma kogu aeg seire, et jälgida nahkhiirte olukorda, et midagi halvemaks ei läheks. Selline kompleksne lahendus peaks olema. 

Kuidas inimese liikumine koopas talvisel ajal mõjutab nahkhiiri?

Igal juhul hakkavad nahkhiired ärkama, ka siis, kui koopasse läheb üks inimene, tal on valgus kaasas, tekib sammude kaja. See äratab teatud hulga nahkhiiri, kes hakkavad lendama ja uut magamiskohta otsima, nii äratavad nad järgmised nahkhiired, tekib ahelreaktsioon, mis rahuneb  alles mitmete tundide pärast. Nii kulutavad nahkhiired talvitumiseks kogutud energiat. Kui see juhtuks üks kord talve jooksul, ei ole hullu, aga kui järgmine päev tuleb uus grupp, kes samamoodi häirib  nahkhiiri, siis võib see viia nahkhiirte hukkumiseni, nad ei pea kevadeni vastu.

Vasakult tiigilendlane ja veelendlane Autor: Lennart Lennuk (pildistatud riikliku nahkhiirte seire käigus)

Milline on Eesti nahkhiirte seis?

Me ei tea täpselt, kui palju meil Eestis ühest või teisest liigist nahkhiiri on, sest nahkhiirte uuringud on väga ajamahukad ja neid on vähe tehtud. Andmed on üsna umbmäärased, sellised eksperdi sisetundel, kogemustel põhinevad hinnangud.
Väga raske on ka öelda,  kas Eestis ühe või teise nahkhiire liigi populatsioon on tõusutrendis, languses või enam-vähem stabiilne.
Me võime lugeda nahkhiired kokku talvituspaikades ja saame mingi kindla arvu, see arv võib eri aastatel muutuda. Tegelikult see veel ei näita, mis juhtub kogu Eesti populatsiooniga, sest tõenäoliselt me ei tea kõiki Eestis olevaid talvituspaiku.
Me saame teada  konkreetse paiga kvaliteedi ja mis seal toimub, kas nahkhiirtel on soodsad tingimused või läheb kehvemaks või on enam-vähem stabiilne olukord, aga me ei tea kogu Eesti selle liigi populatsiooni olukorda. Selle jaoks on veel vaja teha palju uuringuid.

Nahkhiireuurijad riiklikul nahkhiirte seirel Autor: Lennart Lennuk

 EESTIMAA LOODUSE FONDI ESTBATLIFE PROJEKTIJUHT LAURI KLEIN

Lauri Klein Autor: ERR

Mida teha  tunnelite ja koobastega, et need jääksid ka edasipidi nahkhiirtele sobivateks talvituskohtadeks?

Nahkhiireuurijad on välja selgitanud, et nendes talvituspaikades  nagu ka see, kus me  praegu oleme, nahkhiirte arvukus väheneb ja selle kõige suurem mõjur on inimeste kontrollimatu külaskäik koobastesse. Eestimaa Looduse Fond on taotlenud eraldi projekti, et turvata  nelja Eesti kõige arvukamat tiigilendlase talvitumispaika.

Esimene töö on nende šahtide ümbruse tarastamine kahe meetri kõrguse keevistaraga, mis vastab Eurobatsi nõudele. Eurobats on üleeuroopaline nahkhiirte kaitsekonventsioon või kaitselepe, millega Eesti on  liitunud. Seal on juhendid ja nõuded, kuidas  neid tarasid paigaldada, neid on igal pool üle Euroopa juba ehitatud. Nüüd selle ELFI LIFE projekti raames hakkame neid tarasid ka Eestis paigaldama. Selle projekti sihtliik on tiigilendlane, kes meie 14-st nahkhiireliigist on  ainus loodusdirektiivi liik. Kui me suudame kaitsta tiigilendlase talvituspaiku, siis sellega me päästame ka teiste liikide talvitumise võimalused, sest koobastes on talvel mitu liiki.

Humala nahkhiirte talvituspaiga sissekäigu praegune piire Autor: ERR

Kas see tara lahendab  probleemi ?

Kindlasti ei lahenda. Praktika näitab, et nii tarad  kui ka tunnelitesse paigaldatud  trellid saetakse läbi, lõhutakse ära. Kui inimene tahab, siis ta ikka läheb sinna sisse, küsimus on  selles,  kuidas külastuskoormus kontrollida alla saada ja selleks  kasutame turvavalvet. Turvafirma valvab koobastesse sisenemise keeluajal kõiki nahkhiirte talvituspaiku, nii nagu valvatakse näiteks mobiilimaste.

Miks nii karmid meetmed?

Maailmapraktika ja ka praktika Eestis näitab, et muidu lihtsalt me ei peata inimest. Kõikidele nendele taradele  tulevad sildid , mis viitavad seadusesättele, mis seda piirangut seab ja põhjustele,  miks ei tohi sinna minna. Aga alati on teatud hulk inimesi, kes silte ei loe ja keda tarad ei peata. Lisaks turvafirmale  kaasame ka keskkonnainspektsiooni,  piitsameetod on alati viimane võimalus, aga siiani on rääkimisest vähe kasu olnud.  Projekti teine suur osa on  teadlikkuse tõstmine. Selle  projekti raames on järgmisel aastal Eesti Loodusmuuseumis suur nahkhiiri tutvustav näitus. Inimeste teavitamiseks avaldame artikleid erinevates meediaväljaannetes ja projektil on oma veebileht, kust saab vajalikku infot. Turvafirma annab nende inimeste kontaktid, kes omavoliliselt koobastesse kipuvad, nii saame silmast silma selgitada, miks sinna minna ei tohi.

Nahkhiirte tunneli sissekäik pealtvaates Autor: ERR

Kui suur ala Tallinna ümbruses ja  erinevates tunnelites talvisel ajal kuulub ainuõigusega nahkhiirtele?

Tegelikult ei ole see ala üldse suur, need on ainult  samad käigud maa all, pindalaliselt on see väga väike ala. Inimene kipub sinna uudishimust, tema jaoks on see rohkem  meelelahutusteema, mida me nimetame turismiks. Aga nahkhiirte jaoks on see elu ja surma küsimus. Kunagi ammu inimese rajatud ja hiljem maha jäetud kaevanduskäigud,  militaarrajatised on tegelikkuses nahkhiirte ainsad võimalikud talvituskohad Eestis. Näiteks tiigilendlase  Põhja-Euroopa regiooni asurkonnast peaaegu pool talvitub Eestis, mis tähendab, et meil on selle liigi  asurkonna ees väga kõrge vastutus. Kui need talvitusalad kaovad, siis kaoks ka pool asurkonnast. 

ELF-i talgud Vääna-Posti nahkhiirte tunnelis Autor: Lauri Klein

Inimestena peame vastutama nahkhiirte eest, kuna nad on Euroopa mõistes nii olulised loomad? 

Just ja mitte ainult, et nad oleksid olulised liigid Euroopa ja mingisuguse grupi inimeste jaoks, vaid neil on ka oma roll ökosüsteemis. Nad ei ole siin ilmas põhjuseta, nahkhiired on öised putukate hävitajad. Euroopas on tehtud päris palju  uuringuid, mis näitavad , kuidas  nahkhiired aitavad põllumajandusmaadel  kahjureid hävitada. Inimene kipub pahatihti toitumisahelast välja lõikama  ühe liigi, unustades, et selle liigi põhiväärtus on tegelikult üks osa ökosüsteemist. Ökosüsteemis on neid toitumisahela lülisid väga palju ja kui mõni neist ära kaob, siis muutub ökosüsteem kohe nõrgemaks. Täpselt samuti on ka nahkhiirtega, kui me nende  talvituskohad ära võtame, muutub asurkond väiksemaks, ökosüsteem kaotab ühe lüli oma toitumisahelas ja muutub palju nõrgemaks.

Vaata siit! ETV saates "Osoon" said lisaks nahkhiireuurijatele sõna ka Keskkonnaameti nõunik ja Eurobats esindaja Eestis Kaja Lotman ning ajaloohuviline ja grupigiid Kristo Pärnik