Uurimus kasvas välja varasemast horisontaalsete siledate pindade mõju uurinud tööst. Toonased katsed näitasid, et nahkhiired peavad plast- ja terasplaate väikesteks veekogudeks. Muu hulgas üritasid nad isegi nende abil janu kustutada.

"Ühel päeval ümberkorraldusi tehes märkasin, kuidas võttis üks nahkhiirtest suuna otse seina najale asetatud plaadi suunas. Mu esimene mõte oli, et ära palun-palun seda küll lakkuda ürita! Noh, ta ei teinudki seda. See eest kuulsin, kuidas ta "totsti" otse vastu plaati lendas," meenutas uurimuse juhtivautor Stefan Greif, Max Plancki ornitoloogiainstituudi zooloog ERR Novaatorile antud intervjuus.

Uue uurimuse tarbeks uuris ta kolleegidega 21 nahkhiirt. Suurlendlastel lasti lennata tunnelis, mille ühes otsas paiknes sile metallplaat. Iga looma võimed pandi proovile 20 korda. Vähemalt ühe korra lendas vastu plaati 19 nahkhiirt. Sarnastele tulemusteni jõuti vabas looduses, kui teadlased asetasid metallplaadid nahkhiirekolooniate lähistele.

"Meie jaoks oli üllatav, et samal ajal leidus teaduskirjanduses vaid käputäis juhtumikirjeldusi, kuidas põrkasid nahkhiired kokku telemastide, akende või haagiselamuga. Pelgalt kahes töös üritati mõista, mis tegelikult toimub, ja ka seal käsitleti ainult nahkhiirte nägemismeelt," märkis zooloog. Greifi töörühm keskendus seevastu kajalokatsioonile. Nii tehti katseid laboris infrapunavalguse valgel ja vabas looduses öösel.

Tehtud katsete valguses on nahkhiirte probleemid mõistetavad. Kajalokatsiooni abil ümbruskonna kaardistamine tugineb teele saadetud helilainete osalisel tagasipeegeldumisel. Täiesti siledate pindadega põrkudes peegelduvad need aga kõikjale mujale kui otse helilainete allika suunas. Nii eeldavad nahkhiired, et nende ees on tühi ruum. Tiivulised saavad oma eksitust märgata alles siis, kui nad jõuavad otse helilaineid peegeldava sileda pinna ette. Sõltuvalt liikumiskiirusest jääb neil reageerimiseks vaid murdosa sekundist.

"Nahkhiired suudavad kajalokatsiooni abil pea veatult orienteeruda, kuid see ületab isegi nende võimete piire. See on mõistetav. Looduses leiab selliseid pindu üliharva," tõdes Greif. Zooloog tõi välja, et katsetes suutsid plaate vältida nahkhiired, kes saatsid hüüdeid välja sagedamini. Potentsiaalselt on seega loomadel võimalus uute oludega kohaneda.

Ainult sellele aga lootma jääda ei saa. Näiteks on teadlased Chicagos asuva peaasjalikult klaasist koosneva konverentsikeskuse lähistelt leidnud viimase 30 aasta jooksul enam kui 170 surnud nahkhiirt. "Enamasti oli tegu rändnahkhiirtega. Ma poleks üllatunud, kui kohalikud nahkhiired on õppinud seda "lolli" kohta vältima," mõtiskles Greif. Samal ajal on töörühma sõnul tegu vaid jäämäe veepealse osaga. Kuna USA-s läbiviidud uuring keskendus tegelikult lindudele, jäeti tihti nahkhiired surnud või poolelusana leidu üles tähendamata lihtsalt vedelema.

Kuigi zooloogi hinnangul ei ähvarda nahkhiiri inimeste muutuva ehituskunsti tõttu otsene väljasuremine, tuleks probleemile siiski tähelepanu pöörata. "Vähemalt kolooniate või rändekoridoride lähistel peaks uute siledate pindadega hoonete rajamist vältima või rakendama nende mõju vähendamiseks uudseid arhitektuurilisi lahendusi," sõnas Greif.

Zooloog tõi välja, et viimastel kümnenditel on üritatud nahkhiiri peletada ka ultraheliga. Samas pole kindel, kas veidrad helid uudishimulikke tiivulisi hoopis ligi ei tõmba. "Kuid isegi sellisel juhul oleks nad ettevaatlikumad," leidis Greif.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.