Nahkhiired kasutavad navigeerimiseks valguse polarisatsiooni

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Myotis myotis Autor/allikas: Stefan Greif/Nature Communications

Kuigi nahkhiired pole tuntud terava nägemise, vaid kajalokatsiooni kasutamise poolest, nähtub värskest tööst, et pisiimetajad kasutavad oma sisemise magnetkompassi lähtestamiseks polariseerunud valguse mustreid, muutes nad ainsateks imetajateks, kes selleks teadaolevalt võimelised.

Päikeselt lähtuvad valguslained võnguvad juhuslikult – elektri- ja magnetväljal pole mingit eelistatud võnkesuunda. Kõik muutub aga, kui valguslained atmosfääri jõuavad. Tekkivad polarisatsioonimustrid sõltuvad rangelt sellest, kus Päike täpselt taevalaotusel on. Kõige hõlpsamini on need märgatavad päikesetõusu ja tähe loojumise ajal.

Mustreid kasutavad mitmed loomaliigid, alates paljudest selgrootutest lõpetades mõnede kalade, roomajate, kahepaiksete ja lindudega. Neid suudavad märgata isegi osa inimestest. Richard Holland Belfasti ülikoolist kahtlustas, et nähtust võivad oma sisekompassi kalibreerimiseks kasutada ka nahkhiired. Eelnevalt oli bioloog kolleegidega leidnud, et nahkhiired lähtestavad seda päikeseloojumise ajal.

Nõnda püüdis ta 70 suurlendlast ja paigutas nad öö hakul ükshaaval kasti, millesse kiiratava valguse polarisatsiooni oli võimalik filtrite abil muuta. Pärast ühe või teise polarisatsioonimustri näitamist lasid nad nahkhiired 20-25 kilomeetri kaugusel kodukohast vabaks. Kaela külge kinnitatud võrudelt lähtuvad raadiosignaalid näitasid, et mustrite muutmisega oli võimalik nahkhiirte suunataju võrreldes kontrollgrupiga 90° võrra nihkesse ajada. Sõltuvalt sellest, millist mustrit eelnevalt näidati, lendasid ka kandlased vastavalt ida või lääne suunas.

Kuigi töö kinnitab loomade käitumise põhjal veenvalt, et nahkhiired kasutavad võõrastes paikades navigeerimiseks sisemist magnetkompassi ja valguse polarisatsiooni, pole veel sugugi kindel, kuidas nad viimast täpselt registreerivad. Putukatel on selleks spetsiaalsed fotoretseptorid, selgroogsete puhul see aga tavaliselt kolvikestena tuntud valgustundlike rakkude kujule.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Nature Communications

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: