Doktoritöö: kaks tegurit, mis pikendavad paneelmajade eluiga
Eestis on ligikaudu 3000 raudbetoon-suurpaneelidest kortermaja, mis ehitatud möödunud sajandi teisel poolel, millest on praeguseks terviklikult renoveeritud kõigest vähem kui kümnendik. TTÜ doktoritöös tuuakse välja kaks tegurit, mis aitavad paneelmajade eluiga oluliselt pikendada.
TTÜs kaitseb kolmapäeval doktoritööd Simo Ilomets, kes uuris, mida on vaja teha vananevate paneelmajade kasutusea pikendamiseks.
Vananevate raudbetoon-suurpaneelelamute tuleviku üle diskuteeritakse mitte ainult Eestis vaid ka naaberriikides. Viimased uuringud nende korterelamute tehnilise seisukorra kohta tõendavad, et majade konstruktsioonid on üldiselt rahuldavas seisus, välja arvatud mõned fassaadid, rõdud ja varikatused.
Doktoritöö eesmärk oli uurida piirdetarindite, näiteks välisseinte, renoveerimisvajadust ning seinte ehitusfüüsikalist toimivust nii praeguses renoveerimata kui ka renoveerimisjärgses olukorras.
Välimõõtmiste ja arvutisimulatsioonide abil selgitas Ilomets välja, kuidas mõjutavad välisseina temperatuur ja niiskus, milline on hallituse tekke risk maja sisepinnal, kust tekivad soojuskaod, kuidas toimib seina soojus- ja niiskuskaitse enne ja pärast renoveerimist ning milline on terasarmatuuri korrosioon kolmekihilise seina betoonist väliskoorikus.
Ja mis selgus?
Selgus, et kahes kolmandikus renoveerimata majade korteritest on ebapiisav ventilatsioon. Samuti lasevad lubamatult paju sooja läbi nende majade ehitusaegsed raudbetoonist välisseinad. „See põhjustab korterites jahedust ning tuuletõmmet, tuues samas põhjendamatult kõrgeid küttearveid,“ selgitas Ilomets.
Peamine kahju on aga hallituse ja kondensaadi teke paneelide liitekohtade sisepinnal – see tekib sinna umbes 50-protsendilise tõenäosusega.
Peale lisasoojustamist moodustavad külmasillad, näiteks rõdud ja aknad, kõikide piirdetarindite soojuskadudest vähemalt 10 protsenti, aga see võib olla ka 34 protsenti.
Külmasildade täpne osakaal soojuskadudest sõltub sellest, kas aknad on vahetatud ning lisasoojustuse tasapinda tõstetud või mitte. Kui aknaid väljapoole ei tõsteta ning rõdusid kinni ei ehitata, muutub teisejärguliseks ka see, kas välisseina on lisasoojustust andud 15 või 20 sentimeetrit.
Ilometsa sõnul tõestab doktoritöö, et paneelelamute välisseinu on vaja renoveerida. Selleks, et viia majad vastavusse kaasaja nõuetega, on vaja parandada ventilatsiooni ja välisseinte lisasoojustamine möödapääsmatu.
Lisasoojustamine likvideerib külmasillad, ega tekita välisseinas ehitusfüüsikalisi probleeme. Lisaks peatab see fassaadi lagunemise.
„Renoveerimisega tuleks aga kiirustada, sest tööde maht on suur ja fassaadid lagunevad kogu aeg,“ nentis Simo Ilomets.
„Võib öelda, et meie arvukate vanade raudbetoon-suurpaneelelamute kasutusiga saab oluliselt pikendada ventilatsiooni tõhustamise ning välispiirete lisasoojustamisega“, lisab Simo Ilomets.
Doktoritööd „Eesti raudbetoon-suurpaneelelamute piirdetarindite renoveerimisvajadus ja toimivus“ juhendas professor Targo Kalamees (TTÜ). Doktoritöö oponendid on professor Jari Puttonen (Aalto ülikool, Soome) ja Karolis Banionis (Kaunase tehnikaülikool, Leedu).
Toimetaja: Marju Himma