California tehnoloogiainstituudi astronoomid Konstantin Batygin ja Mike Brown lähtusid oma analüüsil Päikesesüsteemi välisosas tiirlevate väikekehade liikumisteekonnast. Kuue Päikese ümber mitte vähem kui 4000 aastaga tiiru tegevad jäiste kehade orbiit oli ebatavaliselt välja venitatud ja teiste planeetide tiirlemistasandi suhtes kaldu. Sellest ajast saadik on leitud veel teisigi sarnaseid objekte. Samuti sai massiivse planeediga seletada Päikese telje kaldenurka.

Rühm astronoome eesotsas Cory Shankmaniga Kanadas asuvast Victoria leiab aga värskes töös, et kaugeleulatuvate järelduste tegemine on veel ennatlik. Päikesesüsteemi välisosast täiendavaid objekte otsinud teadlased teatavad veel kaheksa äärmiselt kauge keha leidmisest. Neli kuuluvad samasse kehade klassi, mille objekte kasutati üheksanda planeedi olemasolule osutamiseks. Neist kolme orbiit näib kinnitavat algset hüpoteesi.

Ülejäänud viitavad aga võimalusele, et tegu võib olla siiski juhuste kokkulangemisega. Seniste vaatluste käigus jäävad eeskätt sõelale vaatluse hetkel vaid taevalaotuse kindlates piirkondades asuvad objektid. Shankmani poolt aluseks võetud OSSOSE uuringu tulemusi mõjutavad nii atmosfääriolud kui ka Linnutee tähtede jaotus. Teisisõnu ei pruugi leitavad kehad sobida esindama tervet Neptuuni-taguste kehade poplatsiooni. Hinnanguliselt leidub sarnaseid objekte miljoneid.

Brown rõhutab seevastu aga teises hiljuti ilmunud analüüsis varem leitud 12 keha orbiite täpsemalt uurides, et nende orbiitide kokkulangevust sellise kallutatusega selgitada ei saa. Kahtluste hajutamiseks plaanivad Batygin ja Brown orbiitide täpsustamiseks nende liikumist järgnevate kuude vältel täiendavalt jälgida ja otsida ka salapärast planeeti ennast.

Kolmanda hiljuti avaldatud 600 Kuiperi vöö objekti haaranud sõltumatu analüüsi kohaselt peab olema aga üheksanda planeedi mass oluliselt väiksem kui Batygini ja Browni pakutud kümme Maa massi.