Arizona ülikooli teadlased eesotsas Renu Malhotraga on pannud tähele, et neli kõige pikema tiirlemisperioodiga Kuiperi vööndi taevakeha osutavad oma liikumisega võimaliku planeedi olemasolule ja tagatipuks ka selle võimalikule asukohale.

Nad teatasid Californias Pasadenas toimunud planeediteadlaste konverentsil, et arvutuste järgi kulub hüpoteetilisel planeedil ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese 17 000 aastat ja selle orbiidi kõige kaugem ots on Päikesest enam kui 660 korda kaugemal kui maakera.

Kääbusplaneete ja tuhandeid komeedisarnaseid taevakehi sisaldav Kuiperi vöönd asub võimalikust planeedist enamjaolt umbes kümmekond korda Päikesele lähemal, aga on võimalik, et planeet mõjutab siiski mõnede sealsete taevakehade liikumist oma raskusjõuga.

Malhota ja kolleegid analüüsisid niisuguste Kuiperi vööndi kehade orbiite, mis on väga pikaperioodilised ja ekstsentrilised ehk tulevad aeg-ajalt Päikesele väga lähedale, kuid seejärel taanduvad väga suurtesse kaugustesse.

Nad avastasid, et nende taevakehade tiirlemisperioodid suhtuvad üksteisesse enam-vähem nagu väikesed täisarvud ehk üks neist tiirleb ümber Päikese näiteks kaks korda kauem kui teine või neli korda kauem kui kolmas, aga mitte näiteks 2,7 korda kauem kui neljas.

Et nad oma suhteliselt väikese raskusjõuga ise vaevalt üksteist väga mõjutavad, siis ongi arvata, et orbiitide sünkroniseerumist on dikteerinud mõni palju suurem taevakeha, milleks siis võib olla see üheksas planeet, mille võimalikkusest on astronoomid saanud juba varem ka muid märke.

Pühapäeval kell 17.05 Vikerraadios eetrisse minevas saates ''Labor'' kommenteerib Eesti doktoriõppe olukorda Ülle Jaakma, loopealsete ökosüsteemide langust ja lootust kirjeldab Liis Kasari ning ühe prantsuse kirjandusteadlase raamatut reisimata sündinud reisijuttudest tutvustab Tiit Kändler.