Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Kuidas ateistlik kommunism kogemata kirikut aitas

Kuidas ateistlik kommunism kogemata kirikut aitas
Kuidas ateistlik kommunism kogemata kirikut aitas Autor/allikas: Andres Tennus
Hoolimata pühakodade küllusest linnapildis tuleb kirik kui institutsioon tänasele eestlasele enamasti meelde vaid jõulude või riigipühade ajal.

Hoolimata pühakodade küllusest linnapildis tuleb kirik kui institutsioon tänasele eestlasele enamasti meelde vaid jõulude või riigipühade ajal.

Traditsioonilise kiriku võim ühiskonnas on võrreldes valgustusajastueelse olukorraga vähenenud kõikjal Euroopas. Alar Kilp uuris oma väitekirjas, millist spetsiifilist mõju avaldasid kiriku võimu vähenemisele kommunistlikud režiimid.

Usuteaduskonnast akadeemilise alghariduse saanud Kilpi on kiriku ja võimu suhete küsimus huvitanud juba pikka aega. Varem kirikuringkondadega seotud olnud mehe jaoks on religiooni ning poliitilise võimu uurimine omamoodi hobiks ja sestap on ka viimase tosina aasta kirjatükid valdavalt keskendunud sellele teemale. Äsja väitekirja  «Kiriku võim ühiskonnas, kultuuris ja poliitikas peale kommunismi» kaitsnud Kilpi huvitab teadlasena kõik see, mida inimesed peavad religiooniks ning kuidas religioon ühiskonnas toimib.

«Kui ühiskonnas on olemas kiriklik võim, siis on ta oma täies jõus juhul, kui üks kirik esindab ühiskonnas religiooni, tõlgendab seda ja kehtestab ka põhiuskumused,» selgitab Kilp oma uurimisvaldkonda. Inimestelt pole seejuures kunagi nõutud iseseisvat Piibli tundmist, küll aga jagatud usku Jeesuse sündimisse neitsist. Kui viimasele lisanduvad uskumused patust ja lunastusest ning ühine osalemine usutalitustel, siis tekivad rituaalides jagatud tunded ning jagatud tunded kinnistavad ühise usu. Kiriku võim omakorda muutub üleühiskondlikuks, kui sellel on sidemeid riigivõimuga.

Kust alustada?

Väitekirjast kõnelev Kilp tõdeb, et vale olnuks alustada kiriku osatähtsuse languse vaatlemist alates oktoobrirevolutsioonist või II maailmasõja lõpust. Sestap vaatles uurija esmalt 12–13. sajandit ehk aega, kus kirikul oli Euroopas võimu kõige rohkem. 16. sajandist alates aga hakkas kiriklik võim kirikult ära minema, sest tekkivaid riigikirikuid kippusid kontrollima juba riigivõimu kandjad. Rahvuskristluse teke 19. sajandi Euroopas kahandas kiriku iseseisvat võimu aga veelgi.

Kilp peab neid kahte arengut väga olulisteks: «Võtmeküsimus ongi selles, kuidas need ajaloolised arengud läbiti. Kas ühiskond jäi katoliiklikuks või muutus protestantlikuks? Kas rahvusliikumisel oli kirikuga positiivne suhe või polnud?»

Uurimustöö näitas, et üldiselt on kiriku ühiskondlik võim peale kommunismi säilinud kõige rohkem katoliikliku traditsiooniga ühiskondades, kus kirik pole pidanud oma võimu teiste konfessioonidega jagama. Samuti on kiriku võim sõltunud sellest, kas ta on olnud rahvusluse poolel nii kommunismi ajal kui selle eel. Ka seda, et tänane Eesti on kõige väiksema kirikliku kuuluvusega ühiskond Euroopas, seletab Kilp pigem kommunismieelsete põhjustega. Kilbi sõnul paistab luterlus juba ammusest ajast silma usutraditsioonina, kus kiriku juhtidel pole väga suurt võimu oma liikmete üle ning kirik on ajalooliselt olnud riigi suhtes nõrgal positsioonil.

Kirik kultuuri kandjana

Ka Skandinaavias pole kiriku ja riigi vahel suuri konflikte olnud. «Sellel taustal on kommunismiaeg mõjunud luterlusele küll väga drastiliselt, ent kultuurluterlus on meil tänini oluline,» lausub Kilp. See tähendab, et luterlus on meile oluline pigem ühena kultuuri ja traditsioonide alalhoidjatest ja kandjatest, mitte kui kiriklik usk. Selles rollis väljendavad kiriklikud rituaalid riiklikel pühadel ja monumentide avamisel sümboolselt seda, kes me oleme ja kuidas me elame.

Kultuurluterlus väljendab meie olemust üsna samamoodi kui parema käe reegel liikluses. Mõlemad kirjeldavad seda viisi, kuidas me üksteisega suhtleme ja millised oleme. Mõlemad suunavad meie kulgemist, ilma et peaksime neid teadvustama. Luterlus on seega teadlase sõnul sarnaselt eesti keelele väga oluline osa meie traditsioonist.

Tänases ühiskonnas annab kirikule võimu iga toimiv side riigiga. Kui armees on kaplanid ning kirikud saavad riigilt toetust, siis ka need sidemed riigiga pole neutraalsed. «Sel moel saab kirik võimust osa ja kui ta juba sümbolina muutub «kõigi ühiskonnaliikmete jagatud asjaks», nagu näiteks KUMU on meie kõigi asi, siis annab see kirikule ühiskondliku staatuse. Staatus omakorda on võim,» kirjeldab Kilp.

Tänapäeva Euroopas kipub Kilbi sõnul domineerima arusaam, et ajalugu pole oluline, et monarhiat, fašismi, natsismi, kommunismi ja kasvõi baltisaksa korda võib olevikus eitada, elada justkui neid aegu poleks olnudki või parimal juhul panna nad muuseumisse. Kui näiteks Eesti praeguseks traditsiooniks on luterlus, siis kipub see kustutama meie varasemat katoliiklikku perioodi. Nõnda aga lõigatakse see osa arenguloost ära. Sama kehtib ka siinkandis kord valitsenud kommunismiga. «Öeldakse, et kommunismi kuritegusid ei tohi kunagi unustada ning jutul lõpp. Aga teadlase seisukohast pole see aus. Ühiskonda uurides tuleb näha ka seda, mis kommunistlikes ühiskondades oli samamoodi kui Lääne-Euroopas ning mis oli neis nii head kui ka halba,» usub Kilp. Sestap ei tohiks unustada, et näiteks naistele hariduse andmise ja abordiõiguse tagamise eesotsas olid just kommunistlikud ühiskonnad.

Võitlus tugevdab vaenlast

Paradoksaalselt aitasid kirikuvastast võitlust pidanud Euroopa kommunistlikud režiimid usulisi traditsioone ja väärtusi ühiskonnas ka säilitada. Kommunistid hoidsid kirikut alles ühiskonnasisese vaenlasena ning ei soovinud kirikut kui institutsiooni täiesti likvideerida. Kui kommunistidele poleks jäänud ühtki kirikut kui ühiskonnasisest vastast, oleks inimesed hakanud rohkem ja teravamalt esitama küsimusi kehtiva korra enda kohta. Näiteks Lääne-Euroopa ühiskondades sellist vastasseisu kiriku ja riigivõimu vahel polnud ning kiriku võim lagunes mitte poliitilise surve, vaid laieneva liberaalse usu-, sõna- ja arvamusvabaduse tulemusena. Kilp toob näite Monty Pythoni filmist «Briani elu,» mis nihutas oluliselt piire küsimuses, et kuidas ja kes üldse võib uskumusi ja usutraditsioone tõlgendada.

Tänapäeva Lääne ühiskondades tegelevad usuliste arusaamade tõlgendamisega nii teadlased, teoloogid, kirikuõpetajad, poliitikud kui ka Hollywoodi inimesed ning see muudab üldpildi väga segaseks. Suureks erinevuseks loeb teadlane ka seda, et postkommunistlikes riikides pole erinevalt muust Euroopast tekkinud suuri kristlik-demokraatlikke erakondi, mis poole sajandi vältel pärast II maailmasõda jõuliselt usuliskultuuriliste arusaamade ajakohastumisele kaasa aitasid. Kommunismiaeg aga kaldus usulisi traditsioone «külmutama» ning kaitsma neid vaba tõlgenduse eest. Kommunismiaja kollektiivsed väärtushoiakud on aidanud ka traditsiooniliste väärtushoiakute säilimisele postkommunistlikes ühiskondades.

Postkommunistlikke ühiskondi eristab Lääne-Euroopast näiteks tauniv suhtumine homoseksualismi. Meil võivad olla küll inimeste võrdset kohtlemist nõudvad seadused ja sallivust võidakse kuulutada ka meedias, ent Kilbi meelest ei peeta meil kultuurisiseselt isegi noorte seas võrdõiguslikkuse propageerimist kuigi heaks tooniks. «Kuna kommunistlik kultuur polnud liberaalne ja valitsesid kollektiivsed jagatud väärtused, siis võrreldes Lääne-Euroopaga püsis idablokis kindlamalt paigas ka traditsiooniline abielu. Näiteks vallaslapsed polnud ühiskondlikult kuigi sallitud,» viitab Kilp. Tema sõnum on see, et traditsiooniliste peremudelite lagunemine algas valdavalt peale kommunismi.

Ehkki eestlasi võib iseloomustada religioosne leigus, leiab Kilp, et ühiskondlikus plaanis leidub väga palju usulisi tahke ka väljaspool kirikut. «Me usume tegelikult oma rahvusidentiteeti ning ei taha väga arutada selle üle, kust meie keel, geneetika ja muud asjad on tulnud – me väldime sellist arutelu justkui rahvus oleks püha,» näeb uurija siingi üht uskumise viisi. Ja pakub välja, et ehk tuleviku väljakutse ongi uurida seda, mis on see usk, mis toimib tänapäeva ühiskonnas ja tänapäeva inimese elus.

Milline on ja võiks olla kiriku roll tänases Eestis?

Rein Taagepera – sotsiaal- ja haridusteaduskonna emeriitprofessor, väitekirja juhendaja

Luteri kiriku roll piirdub suuresti teatava riikliku esindussümboolikaga (ehkki kirik on põhiseaduslikult riigist lahutatud) ja isiklikul tasandil matuste korraldajana.

Ortodoksse kiriku puhul lisandub identiteedi pakkumine vene kodukeelega inimestele. Varjatult on luteri kirikul määratu suur roll eesti kultuuri ja eetikanormide kujundamisel – nii suur, et seda enamasti ei märgata , nii nagu kala ei märka, et asub vees. Pealegi on see suuresti minevikus. Praegusele eetikanormide arenemisele on kirik pakkunud palju vähem, kui ta võiks, kuna koostöö on vähene inimestega, kelle eetilised arusaamad on luterlikud, kes aga ei usu üleloomulikku. Luterlik ateist – nii liigitaksin iseennast, ja arvan, et minutaolisi on päris palju. 

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

Toimetaja: Sven Paulus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: