Kuigi sood katavad meie planeedi pindalast vaid mõne protsendi, on nad olulised kasvuhoonegaaside sidujad. Näiteks kuivendamisega selle süsteemi rivist väljalöömine võib kaasa aidata võimalikele kliima soojenemisega seotud protsessidele.

Sestap soovitab sel teemal doktoritöö kaitsnud Jüri-Ott Salm seni säilinud soode kallale mitte minna.

Oma õpingute alguses inimgeograafiale keskendunud ja aasta jagu Pihkva ülikoolides eesti keelt õpetanud Salm muutis kodumaale naastes suunda. Nimelt asus ta tööle Eestimaa looduse fondis (ELF) ning ühes sellega tuli noormehel üha enam kokku puutuda loodusteaduste küsimustega.

Kuna arvatav kliima soojenemine ja CO2 kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris on looduskaitsjate uurimisobjektiks olnud mitu viimast aastakümmet, ei pääsenud teemast mööda ka tema. Seda enam, et ELFi üheks peamiseks teemaks on märgalad. 

Ehkki Eesti kaardile vaadates võib tunduda, et suurt peale soode ja rabade meil polegi, siis tegelikult moodustavad sood meie pindalast ligikaudu 245 000 hektarit ehk umbes 5,5 protsenti kogu territooriumist. Siia lisaks ka ligi 30 000 hektarit, kus on varem toimunud või käib siiani turba kaevandamine.

ELF on võtnud oma ülesandeks soode inventeerimise ja võrreldes 60 aasta taguste andmetega on nüüdseks ilmnenud, et meie looduslikult toimivate soode pindala on selle ajaga vähenenud pea kolm korda. Peamine põhjus on olnud kuivendamine, mis on neist tabanud pea kaht kolmandikku.  

Miks on aga sood kliima puhul niivõrd olulised? Nagu Salm ütleb, siis võivad sood anda üsna suure panuse süsiniku sisenemisel atmosfääri või selle kontsentratsiooni suurenemisel õhustikus. «Kui vaatleme seda, et sood katavad maismaa pindalast globaalses ulatuses vaid mõne protsendi, aga nendes on seotud umbes pool atmosfääris paiknevast süsinikust, siis võib selle süsteemi tasakaalust väljaviimisel hakata kliima kiiremini soojenema. Ja kahjuks on väga paljud protsessid sellele kaasa aitamas, et süsinik atmosfääri lenduks,» soovib Salm probleemi oma väitekirjaga teadvustada. 

Oma uurimistöö alguses tegi Salm ülevaate kirjandusest, et analüüsida, mida sarnases boreaalses kliimavöötmes näitavad eri uurimistööde andmed. «Tahtsin jõuda selgusele, kas sood on süsiniku, metaani ja dilämmastikoksiidi ehk naerugaasi sidujad või pigem emiteerijad,» ütleb ta. Kirjandus andis kinnitust pigem selle kohta, et kõik kuivendatud sood on selgelt kasvuhoonegaaside ja süsiniku emiteerijad ehk kliima soojenemisele kaasaaitajad ja see kehtib ka Eesti kohta.

Sumbates seitsmes soos

Seejärel tuli minna laua tagant juba välitöödele. Väitekirja jaoks uurimismaterjali kogudes tuli Salmil koos uurimisrühmaga käia mitme aasta kestel igal kuul seitsmes Eesti soos. Selleks, et saada võimalikult lai ülevaade, seadsid uurijad oma sammud nii loodusliku režiimiga soodesse kui ka nendesse, mis olid mõjutatud kuivendamisest või turbakaevandamisest.

Paarikümnel uurimisalal võeti pinnasest mitmesuguseid proove. «Üks proovivõtt vältas tunni jagu. Alguses koguti nullproov, seejärel vaheproov ja siis lõpp-proov. Tegime seda juba eelnevalt ettevalmistatud mõõtmiskohtadest, kus pinnasesse olid lükatud plastmassrõngad, millele paigutasime kambrid ja mõõtsime neis kambrites gaasikontsentratsiooni muutusi.»

Lisaks mõõdeti keskkonnanäitajad, nagu veetase ja pinnase temperatuurid ning võeti ka vee- ja pinnaseproove. Kokku veetis noor teadlane soodes mitu kuud ja on tagantjärele selle võimaluse üle väga tänulik.

Edasi toimetati proovid juba analüüsiks laborisse. «Kõige konkreetsem tulemus, mida saame kasutada ka gaasibilansside arvutustes, on mõõtmised, mida tegime kaevandusaladelt, kus pole taimestikku. Kuna uuringud ei käsitlenud fotosünteesi käigus seotava gaasi kogust, siis sealt saime bilansi kätte. Need näitavad väga ilmekalt, et sood, kus on toimunud või toimumas kaevandamine, on väga selgelt ka CO2 allikad ja vähesel määral metaani allikad. Seal võib olla ka naerugaasi pahvakuid, aga see on ka pea 300 korda vängem gaas kui CO2,» lausub Salm.

See, mis toimus kuivendatud aladel, näitas tema sõnul üllataval kombel seda, et mullas toimuvad protsessid on sama intensiivsed nagu looduslikel aladel. «Arvasime, et kuivendatud aladel toimub väga intensiivne turba lagunemine ja seetõttu on ikkagi need emissioonid kas suurusjärgu või enama võrra suuremad looduslikest aladest. See oli meie jaoks üks väga põnev ja ootamatu avastus,» ütleb uurija. Samas pole uuringud sugugi lõppenud, vaid jätkuvad täie hooga, ent nüüd toimetab ühel uurimise all oleval kaevandusalal juba uus doktorant.

Päideroog energiat tootma?

Lisaks gaasimõõtmistele analüüsitakse seal ka päideroo kui energiakultuuri elutsüklit. «Tahame uurida, mida hakata peale mahajäetud kaevandusaladega. Üks variant on ala taastada, teine aga see, et seal kasvatada energiakultuure. Elutsükli analüüs annabki hinnangu selle kohta, milliseks kujuneb niiöelda bilanss, kui päideroog sinna kasvama panna,» avaldab Salm. Esialgsed andmed siiski näitavad, et päiderool vist suurt perspektiivi pole. Soomes intensiivselt käima läinud päideroo kasvatus on nüüdseks jõudnud tupikusse.

Teisel uurimisalal ehk Soomaa rahvuspargis asuvas Kuresoos aitasid uurimisrühma mõõtmised koguda andmeid taastamiseelse olukorra kohta. Salmi sõnul toimub praegu Kuresoos loodusliku veerežiimi taastamine ja kuivenduskraavide kinnipanek ning sestap on võimalus võrrelda olukorda, mis oli sellel alal enne ja pärast taastamist.

«Kolmas väga oluline komponent uurimisrühma jätkutegevuses on see, et oleme saanud endale seadmed, mis võimaldavad teha mõõtmisi juba ökosüsteemiüleselt,» rõõmustab Salm. «Me saame vaadelda kogu taimestiku poolt seotava CO2 hulka ja emiteeritava CO2 hulka ja saame kogu bilansi kätte oma välitöödega. Ja see on väga hea ja oluline hüpe.»

Kas kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks oleks siis ehk abi soode taastamisest? Jüri-Ott peab seda trikiga küsimuseks: «Senist praktikat soode taastamisel on olnud umbes paarkümmend aastat ja paljud uuringud, mis on taastamisjärgselt tehtud, näitavad, et alguses on taastatud alad suured kasvuhoonegaaside emiteerijad. Ehk kui looduslik soo seob CO2, aga emiteerib hulga metaani ja vähesel määral naerugaasi, siis taastatud alad on osutunud lisaks metaanile ja naerugaasile siiski ka CO2 emiteerijaks.» Seega looduslik süsiniku sidumise võime tekkimine võib nendel aladel võtta väga pikka aega.

Üks võimalus oleks kaevandatud alad ka täiesti lõpuni ehk moreeni või savikihini välja kaevandada, nii et sinna tekiks uus veekogu. «Aga siin on takistuseks, et pole sellist kaevandamistehnoloogiat, mis suudaks sealt turvast kätte saada ilma kive ja savi kaasa haaramata, sest need ei sobi turbatööstuses kasutamiseks,» nendib Salm.

Seega pole praegu põhjust hakata kiirkorras soode olukorda kuidagi sunniviisiliselt parandama. Sellele viitab üsna üheselt ka Salmi doktoritöö põhisõnum. Nendel sooaladel, kus inimmõju on aga olnud juba märgatav, tuleks väga põhjalikult kaaluda ja uurida, mis oleks kõige optimaalsem kasutusviis. Sest asi ei puuduta ainuüksi kasvuhoonegaaside bilanssi, vaid kogu loodusliku elurikkuse säilimist.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.