Metsanduse innovatsiooni kannustavad piirangud
Hiljuti Eesti maaülikoolis doktoritööd kaitsnud Meelis Tederi sõnul pole metsandus eriti innovatiivne ehk uuenduslik valdkond. Pigem toimub uuendus puidutöötlemises või nendes valdkondades, mis valmistavad seadmeid, olgu need siis metsanduse või puidutöötlemise tarbeks.
Oma doktoritöös vaatles Teder Eesti metsa- ja puidutöötlussektoris toimunut aastatel 1990–2010 ning keskendub täpsemalt institutsionaalsele innovatsioonile Eesti metsapoliitikas. Sealjuures töötas ta läbi metsapoliitika dokumendid ning leidis, et innovatsiooni ehk uuenduse mõistet otsesõnu neis ei käsitletagi. Kõige lähemaks mõisteks võib pidada konkurentsivõimet. Üheks põhjuseks võib siinjuures olla see, et metsandust kiputakse pidama “mahajäänud tehnoloogiaga”, traditsiooniliseks või küpseks tööstusharuks.
Eesti metsandus on üks uuenduslikumaid
Vaatamata sellele, et Eesti metsandus pole otseselt uuenduse poole püüelnud, on meie positsioon ses vallas muu ilmaga võrreldes hea. “Ma ütleks, et Eesti metsatööstus on üks innovatiivsemaid maailmas,” sõnas Meelis Teder. Meie uuenduslikkus metsanduses võib tuleneda samast põhjusest nagu Eesti kiire infotehnoloogia areng ja arvutiseerumine: “Võib-olla seetõttu, et kõik need investeeringud tehti meil suhteliselt hilja võrreldes teiste riikidega ja selge see, et kui tehakse investeering, siis kasutatakse hetke kõige värskemat tehnoloogiat,” leidis Teder. Tänu sellele saab pidada Eesti metsandust ja puidutöötlemist eeskujulikuks ning konkurentsivõimeliseks.
Uuenduste üheks põhjuseks on järelevalve
Üheks Eesti metsamajanduse uuenduse vedajaks on olnud aga metsaõigusrikkumised ja ebaseaduslikud raided. “Näiteks metsaregistri avalik veebiteenus, mis tehti pigem erametsaomanike kontrollimiseks, sisaldab nüüd selliseid lahendusi, mida igaüks saab kasutada,” kirjeldas Teder. Mobiilirakenduste ja muude IT-lahenduste mõju metsanduse uuendusele Meelis Teder aga suuremat ei tähtsustaks. “Mobiiliäppide täpsus ei pruugi kõige suurem olla, kuigi teatud praktiliste rakenduste jaoks on nad üsna head. Samas teadusuuringuid nende baasil ei tee,” sõnas ta, lisades, et see jääb juba tema uuringust väljapoole ning on uuritust kitsam valdkond.
Piirangud sunnivad uusi lahendusi otsima
Nii nagu olud on üldisemas plaanis Eesti metsanduse võrdlemisi uuenduslikuks vorminud, kannustavad piirangud mõnikord traditsioonilisi vahendeid uuel moel või uues valdkonnas rakendama. Doktoritööst võib leida sellekohaseid juhtumiuuringuid, kus väljaspool hooaega, raie-, veo- või kütusepiirangute sunnil otsitakse tühja seisvatele seadmetele rakendust mujal. “Kui meil 2004. aastal piirati oluliselt raiemahtusid, siis mõned masinaomanikud, kellel enam siin tööd polnud, läksid välismaale. Aga need, kes Eestisse jäid, hakkasid oma tehnikat kasutama hoopis teises valdkonnas, ükskõik kas prügimajanduses, vanade prügilate katmiseks või tee-ehituseks. Nii et ka see on innovatsioon, kuigi nüüd jah mitte võib-olla metsasektori seisukohalt,” kirjeldas Teder uuendusvõimalusi.
Mõnikord on uute suundade otsimisel kasu teiste riikide, naabrite poole vaatamisel, nii nagu meil tihtipeale just põhjanaabreid eeskujuks tuuakse. Kuid vähemalt nii mitmetahulises valdkonnas nagu metsanduspoliitika sama malli kasutada ei saa. “Igal pool on ise nüansid, erinev seadusloome praktika ja erinevad kultuuritraditsioonid, nii et üheselt siin kedagi kindlasti järgida ei saa,” rääkis Teder. Küll aga jälgitakse tasand või paar madalamal, ettevõtjate seas konkurente, kes sageli asuvad teistes riikides, ja kelle järgi mõnikord ka joondutakse.