Miks ajaloole raha ei jagu, küsivad vilistlased
Tartu ülikooli lõpetanud ajalootudengite rühmitus “Ajalugu Oskariga” avaldab Youtube’is Eesti ajalugu tutvustavaid animatsioone. Rühmituse eestvedaja Mikk Tali kirjutab ajaloo populariseerimise kasulikkusest ja vajalikkusest ning soovitab ajaloolastel sellega tõsisemalt tegeleda.
Mikk Tali soovitusi kommenteerib arvamusloo lõpus Tallinna ülikooli arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse juhataja Anu Mänd ja Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja Anti Selart.
Kujutame ette, et teaduse tegemine on kolmest lülist koosnev protsess.
Esimene lüli on õpetamine – varasemate teadmiste edasiandmine järelkasvule. See tagab teadmiste edasikandmise. Teine lüli on uurimine. See tagab uute teadmiste loomise.
Kolmas lüli on uute teadmiste rakendamine ühiskonna hüvanguks. Näiteks noor inimene saab ülikoolis teadmisi inseneriteaduste kohta, leiutab nende põhjal uue tunnelikonstruktsiooni ning Inglise kanali alla rajatakse tunnel.
Kui teaduse eesmärgiks on rohkemate teadmiste saamine maailma kohta, miks on viimane punkt üldse mainimist väärt?
Selleks, et mingil teadusalal edu saavutada, peab ühiskond sellesse panustama.
Näitena võib tuua kosmoseuuringud. Kui need oleksid jäänud puhtalt teaduseks teadmiste pärast, poleks meie teadmised kosmosest murdosagi sellest, mis on need tänapäeval. Me oleme jõudnud nii kaugele, kuna rakettide arendamine andis sõjalisi eeliseid. Hiljem tõusis esile kosmoseprogrammi propagandistlik väärtus. Seetõttu olid mitmed riigid nõus uuringutesse panustama astronoomilisi summasid. Edukas teadlane peab vastama oma uurimisküsimustele, kuid samuti ka küsimusele, kuidas saab ta näidata oma uurimustöö vajalikkust ühiskonnale. Tahame seda või ei, kuid vastuse leidmine viimasele küsimusele on eriala arengu jaoks sama tähtis kui õppetöö ja uute teadmiste loomine.Inimene võib oma uurimisalal olla ükskõik kui edukas, kuid kui teda ei toetata materiaalselt, ei ole tal võimalik kuigi kaugele jõuda.
Meditsiini, infotehnoloogia ja paljude reaalteaduste puhul on selge, kuidas need inimeste elu paremaks muudavad. Nende valdkondade uurimisest tulenevate hüvedega puutuvad inimesed kokku oma igapäevaelus ning seetõttu ei teki kellelgi küsimust, miks on vajalik panustada arstiteaduste arengusse.
Ajaloo uurimise tulemused ei avaldu igapäevaelus aga peaaegu kuidagi. Kui küsida keskmise inimese käest, kas kodanikuna on talle kasulikum, kui riik paneb miljon eurot ajaloo uurimisesse või infotehnoloogia arendamisesse, ei lange vastus ajaloo kasuks.
Ajalooteaduse kolmas lüli on nõrk.
Ühiskonnale ei ole selge, kuidas see ajaloo uurimisest kasu saab. Seetõttu ei eraldata ajalooga tegelemiseks raha ning kannatab ka ajaloo uurimine ja õpetamine.
Selleks, et ajaloo uurimisesse laekuks rohkem raha, tuleks inimestele näidata, et nad saavad oma investeeringute eest midagi vastu. Üks peamisi viise selle saavutamiseks on ajaloo populariseerimine. Paljude inimeste jaoks on ajalugu põnev ning nad tahaksid selle kohta rohkem teada.
Ajalooteaduse protsess peaks koosnema kolmest võrdse tähtsusega osast: õpetamisest, uurimisest ja populariseerimisest. Populariseerimine on nõrgal tasemel, kuid sellesse panustamine ning uute meetodite katsetamine võib anda häid tulemusi.
Kuidas võiks populariseerimise tulemuslikkust parandada?
Esiteks võiks üle vaadata kasutatavad meetodid. Näitused ning loengud on omal moel head, kuid selleks, et jõuda võimalikult väikeste kuludega võimalikult paljude inimeseni, tuleks laialdaselt kasutada infotehnoloogia poolt pakutavaid võimalusi. See ei tähenda, et piisab sellest, et uurimustööd riputatakse üles internetti. Populariseeritav materjal tuleks teha selgeks ja arusaadavaks ka “tavainimesele” ning see tuleks esitada võimalikult atraktiivselt. See on ajaloo populariseerimise ees seisev peamine väljakutse.
Ajalooteemaliste ajakirjade populaarsus Eestis näitab, et probleem ei ole mitte huvi puudumises ajaloo vastu, vaid viisis, kuidas seda esitatakse. Meil on olemas hulk head ainest, küsimus on selles, kuidas pakendada see võimalikult ligitõmbavasse pakendisse.
Teiseks tuleks populariseerimisesse eraldi panustada. Ideaalsel juhul võiks see olla osa ülikoolide tööst ning sellesse võiks kaasata laialdaselt tudengeid.
Näiteks võiks Tartu ja Tallinna ülikooli juures püsivalt tööl olla ajaloo populariseerimisega tegelev isik. Tema ülesandeks oleks ülikoolis loodud uute teadmiste levitamine lihtsal, selgel ja mõõdukalt meelelahutuslikul viisil. Suurem osa tema töö tulemustest oleksid kõigile kättesaadavad internetis. Tema sihtgrupiks oleksid nii Eestis kui välismaal elavad inimesed. Nii paraneks ajaloolaste tegevuse kajastus ning tõenäoliselt ka rahastus. Mõneti lihtsustatult võib väita, et kui ajaloolased pühenduksid lisaks teadustööle ka oma eriala populariseerimisele, oleks tulemuseks ka parem teadustöö.
Autor Mikk Tali kuulub rühmitusse “Ajalugu Oskariga”, mis koodab hiljuti Tartu ülikooli lõpetanud ajalootudengeid. Nad usuvad, et ajaloo populariseerimine on kasulik ja vajalik. Üheskoos püütakse eriala tutvustada võimalikult kaasahaaravalt, kasutades infotehnoloogiat soovitakse ajaloo populariseerimine viia uuele tasemele.
Vaata “Ajalugu Oskariga” Youtube’i kanali enimvaadatud klippi Eesti Vabadussõjast ja 1918. aastal toimunud Narva lahingust.
Kas ülikooli juures võiks püsivalt tööl olla ajaloo populariseerimisega tegelev isik ning kuidas ülikoolid praegu ajalooteaduse populariseerimist edendavad?
Vastab Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja, professor Anti Selart:
Olen täiesti nõus artiklis esile toodud seisukohtadega ajalooteadmiste populariseerimise tähtsusest.
Samuti on tõsi, et teadlastel endil ei pruugi olla kuigi täpset ettekujutust, mille kohta ja millises vormis uusi teadmisi ootab neilt lai lugejaskond. Kuid kas siinkohal oleks suur abi palgalisest populariseerijast, ma kahtlen. Nii muutuks tulemus paratamatult ka üsna ühelaadiliseks.
Pigem näen lahendust senisest aktiivsemas koostöös erinevate algatusrühmadega, nagu seda on ka "Ajalugu Oskariga". Hea näide sellest vallast on just üliõpilaste poolt veetud populaarne arheoloogia ajakiri "Tutulus".
Huvi ja algatus väljastpoolt omaenese institutsiooni aitaks teadlastel paremini mõista, mida neilt selles vallas oodatakse ning leida asja edastamiseks õigemat vormi. Samas tuleb muidugi arvestada ka seda, et teaduse profaneerimiselgi on omad mõistlikud piirid.
Vastab Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse juhataja, vanemteadur Anu Mänd
Viimase kümnendi jooksul on teaduse, sealhulgas ajalooteaduse populariseerimisele pööratud järjest enam tähelepanu, seda nii Eestis kui ka mujal Euroopas.
Tänapäeval pole enam mõeldav tegeleda “puhta“ teadusega, vaid oluline on ka uurimistulemuste kommunikeerimine laiema avalikkuseni. Teaduse populariseerimist väärtustatakse järjest rohkem ka ülikoolidele eraldatud teadusprojektide elluviimises.
Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus (AAK) on endise ajaloo instituudi baasil moodustatud interdistsiplinaarne teaduskeskus, millel on aastakümnete jooksul kujunenud välja väga hea koostöö paljude erinevate mäluasutustega, sh Eesti Kunstimuuseumiga, Eesti ajaloomuuseumiga, Tallinna linnamuuseumiga ja Tallinna linnaarhiiviga. Üheskoos korraldatakse näitusi, millega kaasnevad loengusarjad avalikkusele, erinevad teemaõhtud, haridusprogrammid (sh õppevideod) ja populaarteaduslikud trükised.
Teadust tutvustatakse väga mitmel moel: AAKi töötajad osalesid ERMi uue püsiekspositsiooni ettevalmistamises, nad kirjutavad sageli populaarteaduslikesse ajakirjadesse “Imeline Ajalugu“ ja “Horisont“, osalevad tele- ja raadiosaadetes. Eriti sageli ületavad uudiskünnise arheloogide uusimad leiud, seda mitte üksnes Eesti vaid ka Euroopa tasemel.
Teaduspublikatsioonide avaldamise kõrval väärtustatakse ka populaarteaduslikke, näiteks ilmus 2016 lõpus Varraku kirjastuses “101 Eesti toitu ja toiduainet“, mille autorite hulgas on kaks AAKi töötajat – Inna Põltsam-Jürjo ja Ulrike Plath.
Teaduse populariseerimise juures on tähtis, et seda tehtaks erinevates meediakanalites ja erinevate tegevuste läbi, et jõuda võimalikult paljude huvigruppideni. Seetõttu on ühtviisi olulised nii Eesti ajalugu tutvustavad videod (mida rõhutab ka Tartu ülikooli ajalootudengite rühmitus), kui ka näitused, loengud, populaarteaduslikud raamatud ja teised trükised, telesaated jne.
Teaduskeskuse juhatajana ei näe ma vajadust eraldi inimese palkamiseks, kes keskenduks ajaloo populariseerimisele, sest sellega tuleb ühel või teisel moel tegeleda kõigil meie töötajatel, olgu nad spetsialiseerunud ajaloole, kunstiajaloole või arheoloogiale. Mõistagi saab alati teha rohkem ja paremini ning selles osas kuluvad noorema põlvkonna infotehnoloogia-alased oskused kindlasti marjaks ära.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool