Olenevalt liigist, võivad siklaste kaardus tundlad olla pikemad kui nende keha. Sale keha aga on kas erksavärviline või tume.

Siklased on väga ettevaatlikud. Kuna taimedel liikudes on nad kohmakad, siis nähes potentsiaalset ohuallikat kukutavad nad end maha või lendavad sageli igaks juhuks minema. Vahel aga niisked tiivad ei avane, isegi kui tahaks.

Siklasi on võimalik paremini jälgida siis, kui nad on paaritumisega hõivatud. Paljud liigid munevad oma munad puitu, mistõttu peetakse siklasi kahjuriteks. Kuna puit on toitainetevaene, võib sikutõukudel valmikuni jõudmiseks kuluda suisa aastakümneid.

Valmikud toituvad puumahlast, õietolmust või muust taimsest. Pärast toitumist kannavad nad hoolt oma hügieeni eest. Puhastades aegamisi pikad tundlad, lõua ja jalad.

Veidi ebamaise välimusega sikud hakkavad näppude vahele haarates tegema väga tugevat kääksuvat häält. Eriti tugevalt tekitab seda häält harilik käätsusikk.

Isane (vasakul) ja emane käätsusikk. Foto: Trépas/Wikimedia Common

Vaata ka „Osooni“ teisi lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETVst.