Möödunud nädalal toimus TÜ ühiskonnateaduste instituudi ja infoühiskonna keskuse koostöös seminar "The Age of Information (Overload)", kus Malmö ülikooli lektor Michael Krona pidas ettekande ISISe kommunikatsioonivahendite ja sotsiaalmeedia uurimisest.

Kas maailm on muutunud vägivaldsemaks või on see lihtsalt sotsiaalne konstruktsioon ja asi on selles, kuidas me seda näeme?

Ma ei usu, et maailmas on rohkem füüsilist vägivalda, kuid me puutume vägivallaga rohkem kokku. See tekitab meis rohkem hirmu ja negatiivseid tundeid. Maailma tajutakse rohkem vägivaldsena.

Kas ajakirjanikud on avalikkusele pildi konstrueerijatena jäänud tehniliselt ja oskuslikult maha näiteks ISISest, kes suudab oma ideid tugevamalt maailmale kommunikeerida?

Ma arvan küll, kuid ma ei süüdistaks selles ajakirjanikke. Meediaorganisatsioonid ja ajakirjanikud teevad kõik võimaliku oma süsteemi piirides. Äärmusrühmitustel on aga teadmised ja tehnoloogia, mis on arengus palju ees. Ma kardan, et äärmusrühmitused on palju arenenumad kui me teame.

Võtame näiteks paremäärmuslased. Kui neid suruti 1990ndate algsuse välja peavoolumeediast, olid nad sunnitud õppima uusi tehnoloogilisi võimalusi oma sõnumite edastamiseks avalikkusele. Ja nii muutusid nad palju osavamaks kui traditsiooniline meedia.

ISISe puhul on näiteks tehnoloogia ja massikommunikatsiooni vahendite kasutamise oskus palju suurem, kui me oleme seni julgenud ette kujutada.

Te mainisite oma ettekandes, et kui ISIS teeb video pantvangidelt pea maha võtmisest, levitavad nad seda 40 erineval moel, erinevates kanalites. See tähendab, et nad teevad kõik, et see jõuaks võimalikult suure avalikkuseni. Uudisajakirjanduses me ei tee seda oma sisuga.

Siin on ISIS muidugi erinev: nende eesmärk ongi jõuda väga konkreetsete sihtrühmadeni ning nad teevad suuri jõupingutusi, et nendeni jõuda. Uudisajakirjandus ei tee seda.

Teie uuringutest tuleb välja, kui mitmekülgne on ISISe porpaganda sisu tegelikult – avalikkus enamasti näeb vaid seda, mis on mõeldud hirmu külvamisest. Kes on need propagandameistrid, kes aitavad ISISel jõuda oma sihtauditooriumini nii osavalt – neile peab keegi väga hea nõu andma?

Ma arvan, et see on seotud laiahaardelise võrgustikuga. Siin taga ei olegi üht propagandameistrit, vaid neid on palju, see on sisuloome koostöö paljude võrgustike vahel, seda luuakse väga paljudes kohtades üle maailma ning jagatakse kalifaadi alt.

Selle gigantse meediasisu produktsiooni taga on tegelikult oluliselt suurem ressurss kui me julgeme ette kujutada. Võtma näite: iga kord, kui kuskil on kas või viis inimest väljas võitlemas, on neil kõigil kaasas kaamerad, et enda tegevust jäädvustada ja hiljem jagada. Kõike salvestatakse ja toimetatakse hiljem või kantakse otse üle.

Tavainimesel ei ole ilmselt vähimatki aimu kui palju meediasisu ISIS tegelikult toodab.

Näide sellest, kuidas ISISe värbamistaktika on muutunud inimeste meelitamistaktikaks. Kasutatakse pilte külluslikest poodidest, kalifaadi jäätisevabrikutest ja puidutöökojakestest, et meeldida võimalikult paljudele potentsiaalsetele liitujatele. / Allikas: Combating Terrorism Center

Aga kui me pöörame selle nüüd kommunikatsiooni mõttes ümber: kas on midagi, mida me võiksime neilt propagandatehnilises mõttes õppida, et rakendada näiteks lääne demokraatia huvides?

Seda on ehk kohatu öelda, aga lääne ettevõtetel oleks ehk üht-teist õppida näiteks turunduses. See ei ole ehk tingimata kasulik demokraatia edendamiseks. Kuid kui rääkida metoodilisest lähenemisest, siis võiksime neilt õppida, kuidas nad inimesi mõjutavad, kuidas nad oma sõnumi kohale viivad.

Selle asemel, et lihtsalt öelda, et neil on palju kanaleid, peaksime mõtlema, kuidas nad oma sõnumeid neis kanalites edastavad. Neid samu meetmeid saame luua nende vastu töötamisel.

Praegused vastumeetmed ei ole olnud kuigi tõhusad. Näiteks USA välisministeerium tegi kampaania, milles kutsus ISISega liitunuid arutlema. See oli täiesti mõttetu kampaania, sest neil, kes on ISISega liitunud, ei ole kuskilt otsast huvitatud arutama selle üle, kas ja mida nad valesti teevad.

Prantsuse valitsus tootis Youtube'i videoid ISISe jõhkrusi illustreerivaid videoid, kuid need ei töötanud, kuna need polnud visuaalselt pooltki nii atraktiivsed kui ISISe värbamisvideod, mistõttu seegi kampaania kukkus läbi.

Seesugune alternatiivne vastuvõitlus ei tööta ning praeguseks ei ole me õppinud ISISe propagandameetmeid metoodiliselt jäljendama viisil, mis võimaldaks neid rakendada nende vastu.

Seetõttu ongi minu uurimisvaldkond praegu väga oluline – enamik inimesi ei lähe, ega peagi suutma läbi analüüsida seda meediasisu, mida ISIS toodab. Arusaadav on ka see, et uudismeedia kajastab ISISe tegusid, kuid ajakirjanikel ei ole mõistetavalt võimalik analüüsida kogu seda sisu.

Sest tegu on sel hetkel uudisväärtusliku materjaliga.

Just!

Ingliskeelses ajakirjanduses on ütlemine if it bleeds it leads [kui veritseb, siis müüb]. Kuidas teie ISISt analüüsiva meediauurijana seda näete?

ISIS mõistab suurepäraselt lääne kultuuriruumi uudisteloogikat. Nad teavad, mis on uudisväärtuslik ja mis ajal.

Näiteks kasutavad nad väga teadlikult ära päevakajalisust. Kui mõni sündmus või uudis on maailmas olulisemaks muutumas, ajastavad nad mõne šokeeriva materjali avaldamise just sellele ajale, et tõmmata lääne ühiskondades oluliselt uudisteemalt tähelepanu ära. Samuti oskavad nad strateegiliselt ajastada oma terroritegusid olulistele kuupäevadele.

Lisaks eelnevale on nad väga täpselt kursis, mida nende kohta avaldatakse. Ajakirjanikkonnale tähendab see, et need, kes kajastavad ISISe tegusid on automaatselt rühmituse tähelepanu all. See omakorda tähendab, et lääne ajakirjanikud hakkavad tegelema enesetsensuuriga, et mitte ohtu sattuda. See on omamoodi viis, kuidas lääne meediat kontrolli all hoida.

Suve lõpus kaitses Tartu ülikoolis doktoritöö Mari-Liis Madisson, kes uuris, kuidas Eesti paremäärmuslikud rühmitused muutuvad oma kommunikatsioonis n-ö kõlakambriteks, kus hakkavad korduma ja moonduma ühesugused sõnumid. Kas ISISe kommunikatsioon muutub kõlakambriks?

Jah. Ja nad juba on. Kõlakoda, filtrimull – sel on erinevaid nimetusi – see aastoodab nende fundamentaalset viha, millest ISIS toitub. Nende viha toitub sellest rühmasisesest kajast.

Neid ideid ei seata kunagi kahtluse alla. See on osa nende identiteediloomest.

ISISe erinevus paremäärmuslikest rühmitustest on aga selles, et paremäärmuslased on ideoloogilised, ilma vägivallata. ISIS on aga vägivallale orienteeritud.

Kuna terrorirühmituste kommunikatsiooni eesmärk ongi ennekõige avalikkuses hirmu külvata, siis kas me üldse saame selle vastu võidelda?

Ma ei usu. Ühismeedia on seesuguse kogukondlikkuse loomiseks suurepärane viis – see ei nõua kahepoolset suhtlust, kuid võimaldab kuuluda ja ideedega kaasa minna.

Te olete oma uuringutes täheldanud, et ISISe kommunikatsioon on muutunud värbamisest kuulumise suunas, näidatakse elustiili ja kogukondlikkust. Kuhu nende kommunikatsioon edasi liigub?

Tulevikus on näha, et nende praegune kalifaadi struktuur muutub. Kalifaat keskse institutsioonina kaob, selle asemel hakkavad ISISe ideoloogiat ja administratiivset juhtimist edasi kandma praegu loodavad allüksused üle maailma.

Sageli arvavad inimesed, et ISISt juhitakse Süüriast. Tegelikkuses on nad palju üleilmsemad. Võib tunduda, et Süürias väheneb kalifaadi ja ISISe kese, kuid tegelikkuses laienetakse administratiivselt praegu üle maailma. Nad värbavad inimesi, kellelt koguda makse. Need on tavalised inimesed, kes otsivad kuuluvust. Ja ISIS pakub neile seda.

Üks hirmsamaid asju, mida ma olen oma uuringutes täheldanud, on see, et teised äärmusrühmitused, mis ei ole osa ISISest, on hakanud võtma eeskuju ISISest. Kuna ISIS on aga seadnud terrori levitamisega lati ekstreemselt kõrgele, on oodata ka teistelt äärmusrühmitustelt sama tugevaid ja vägivaldseid avaldusi. Taolisi rühmitusi oma maailmas üle 40.

Michael Krona uuringud kätkevad endas suurel hulgal ISISe kommunikatsioonisisu läbivaatamist ja analüüsimist, mistõttu on ta pidanud vaatama väga vägivaldset materjali. See on emotsionaalselt kurnav ning vajab ka psühholoogilist tuge. Michael Krona kavatseb ISISe teema uurimise lõpetada lähiaastatel, kui valmib tema teadustööd kokku võttev raamat.