Meessportlased otsivad võistluste järel sagedamini lepitust
Rivaalidest mees- ja naissportlaste käitumist analüüsinud teadlased märgivad, et mehed otsivad võistluste järel vähemalt puudustes väljendatuna üksteisega lepitust naistest märksa altimalt. Käitumismustri evolutsioonilised juured võivad ulatuda inimestest kaugemale.
''Ära mind valesti mõista. Kõik, mida naiste kohta head räägitakse, et nad teevad altilt koostööd, on hellad ja hoolivad ning ohverdaksid oma laste ja lastelaste nimel oma elu, vastab tõele! Ent kui minna perekonna piiridest kaugemale, on asjalood teised. Meestel on koostööst nendega mitte suguluses olevate sookaaslastega võita palju rohkem, kui küsimus on oma rühma huvide kaitsmises,'' ütles uurimuse juhtivautor ja Harvardi ülikooli psühholoog Joyce Benenson ERR Novaatorile.
Benenson võttis kolleegidega töö tarbeks vaatluse alla neli spordiala – tennise, badmintoni, lauatennise ja poksi – ning uuris videotelt, kuidas käitusid pärast kohtumist kokku 44 riigi sportlased. Töörühm leidis, et mehed kaldusid igal võistlusalal puudutama üksteist pikemalt kui naised. Seda näiteks teisel kätt surudes, teda õlale patsutades või isegi emmates. Kuigi kontakt kestis tüüpiliselt vaid paar sekundit, olid vahed siiski töörühma sõnul statistiliselt olulised. Väikeseid erisusi võis märgata ka erinevate spordialade vahel.
''Kui vaadata kõige julmemat käsitletud spordiala, nimeliselt poksi, siis oli sugudevaheline erinevus palju suurem. Mulle tundus see uskumatuna. Oleksin arvanud, et naised üritavad vähemalt pärast teise vigastamist või teda piltlikult tappa tahtmist vabandada või veidigi lahkust üles näidata, aga ei. Kuigi sama kummaline minu jaoks naisena lugeda meestest võistluskunstide tšempionite meenutusi, kuidas nad oma vastaseid armastavad,'' mõtiskles Benenson. Kõige väiksemad olid erisused tennises, mis võib tuleneda osaliselt tennise alaliidu poolt tehtavast tööst.
Nähtavate erisuste algpõhjust võiks naiste ja meeste erinevat koostöövõimet ning käitumist juba paarkümmend aastat uurinud professori hinnangul selgitada nn sõdalase hüpoteesiga. ''Meestel ja isastel peab olema näiteks vastaste rünnaku tagasi tõrjumiseks või ise sõjakäike korraldades suurem võimekus teha koostööd indiviididega, kellega nad ise suguluses pole,'' sõnas Benenson. Sama võib näha šimpansite seas, kuid mitte matriarhaalse ülesehitusega bonobote (kääbusšimpansite) kogukondade puhul, kelle puhul on liigikaaslaste ettekavatsetud ründamine pigem erandiks.
Benenson möönis, et psühholoogide kogukonnas pole sõdalase hüpotees kuigi populaarne. ''Bioloogide ja primatoloogidega on aga lugu teine. Nad näevad seda šimpansitega töötades ise. Naised ütlevad ikka ja jälle kui head ja lahked nad on, kuid kuna primatoloogid ei saa oma uurimisaluste käest küsida, mida nad tunnevad ja peavad leppima nende jälgimisega, siis on ka nende poolt nähtav pilt objektiivsem,'' laiendas professor.
Samal ajal märkis ta oma kogemustele toetudes, et naisted suhted kipuvad olema nendega mitte suguluses olevate sookaaslastega hapramad. ''Olen laboris õige tihti tähele pannud, et naised kardavad omavahel võisteldes oma sõpruse rikkuda. See on hüpoteesiga kooskõlas. Isegi kui meie kodused suhted on väga tugevad ja pärast tüli lepituse leidmine pole probleem,'' märkis Benenson. Seega arvab ta, et spordivõistluste võrdlemisi kontrollitud keskkonnas avalduvad erisused peavad avalduma ka mujal, seal hulgas akadeemilises maailmas endas.
Psühholoog toob näitena viimastel aastatel avaldatud uurimused, millest selgub, et töökonfliktide järel on naistel meestest märksa raskem üksteisega rahu teha ning hiljem ühise eesmärgi nimel töötada. Päeva lõpuks loodab leida aga objektiivsemad kriteerumid, mille alusel erisust mõõta. ''Kui evolutsiooniliselt on tõepoolest arenenud mingi protsess või viis, mis aitab meestel omavahelisi lahkarvamusi lahendada, siis peaksid olema olemas ka kindlad füsioloogilised näitajad, mille alusel seda mõõta, mitte et see arengupsühholooge muidugi veenaks,'' mõtiskles Benenson.
Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology