“Me ei tea, kas seda on tehtud,” märkis Carl Johan Sundberg Stockhlmi Karolinska Instituudi füsioloogia ja farmakoloogia osakonnast Euroopa teadusfoorumil ESOF peetud ettekandes, kus rääkis geenidopingust.

Geenidoping kopeerib seda, mida tehakse geeniteraapias. See võib olla tehtud ka geeniülekandega. Geenidopingut on praeguseks WADA võimeline teatud ulatuses tuvastama ning kavas on seda testida juba tänavu Rio olümpiamängudel.

Geeniteraapia põhimõtted töötati välja 1970. aastatel. Seega tegu ei ole uue kontseptsiooniga, kuid alles hiljuti on see jõudnud rakendusse. Ettepaneku töötada välja selle tuvastamise meetod, tegi Arne Ljungqvist, mees, kes oli antidopingu liikumise alguse juures 1970. aastatel.

Kuna geenimuudatus tehakse kasutades viiruse tehnikat, jätab see oma jälje. Nii sellest tehnikast kui sünteetilisest DNAst, mis kehakse viiakse, jääb teatud jälg ja see jälg on tuvastatav.

Geenidoping on praegu küllaltki kallis, kuid kui sellest saab rutiinne protseduur, läheb nende hind alla, sedastas Carl Johan Sundberg.

Küsimusele, kas geenidoping vajab professionaalset abi või võib seda teha ka n-ö üksi tualettruumis, vastas Sundberg, et teatud professionaalset abi on vaja, et asi metoodiliselt toimiks, ehkki protseduur ise ei ole sugugi nii keeruline.

See on praegu küllaltki kallis, kuid kui sellest saab rutiinne protseduur, läheb nende hind alla, sedastas Sundberg.

Sundberg ja McNamee aga rõhutavad, et tegelikult peab olema eesmärk leida viise, kuidas seda ei kasutataks, mitte kuidas seda tehakse.

Geenidopingust samm edasi on rakudoping. Selle üks väljundeid oli olemas juba üle 10 aasta tagasi: luuüdi ja naha siirdamine.

Kolmas suund, kuhu dopinguuurijad vaatavad on geenide “toimetamine”, millest teadusmaailmas on kõige enam juttu näiteks CRSPR raames. CRISPR võimaldab teatud geenipiirkondi välja lõigata ja teistega asendada. Sellest ka võrdlus toimetamisega.

Teaduse abiga paljastatud positiivsed

Tippsportlaste puhul ei tea sportlane tavaliselt ette, et teda testitakse. Ja kuigi enamasti tuleb välja vaid mõni üksik positiivseid test, siis teaduse areng toob lauale uusi testimismeetodeid ja paneb tegema uusi analüüse. Need paljastavad aga uusi dopinguga patustanud sportlasi.

Tegelikult algab dopingureeglite rikkumine aga hoopis mujalt kui tippspordist.

“Doping ei ole üks rikkumine – see on tervest reast reeglitest üle astumine, millest ühegi rikkumine ei ole teiste ees kuidagi rohkem õigustatud,” ütles Mike McNamee, Swansea ülikooli sõltumatu eetikakomitee liige.

Kuigi dopingust räägitakse avalikkuses tippspordi kontekstis, siis see on jäämäe tipp. Suurem osa dopingust toimub rahvaspordis. Sellele ei ole avalikkuses seni kuigi palju tähelepanu pööratud.

“Doping ei ole üks rikkumine – see on tervest reast reeglitest üle astumine, millest ühegi rikkumine ei ole teiste ees kuidagi rohkem õigustatud.”

- Mike McNamee, Swansea ülikooli sõltumatu eetikakomitee liige

“Kui tahame dopinguga tegelikult võidelda, peame tegelema rahvaspordiga, et selle kaudu muutuks mõttemaailm,” ütles McNamee.

Tema sõnul on tehakse Taanis pistelisi kontrolle ka tavalistes jõusaalides treenivatele rahvasportlastele. Dopingu vältimine algab kogu ühiskonna, mitte ainult tippspordi tasemelt, on McNamee seisukoht.

“Kui teadus püüab kinni vaid mõne üksiku inimese, siis oluline on, et avalikkus ja selle institutsioonid püüaksid seadusandluse ja regulatsiooniga kinni kõik, kes dopinguga eksivad,” sedastas McNamee.

Olukord läheb järjest tõsisemaks

McNamee tõi võrdluse, et mõne aasta eest oli 1000 testitud harrastussportlasest ligikaudu 1 protsent tarvitanud mõnd keelatud ainet. “Kui sealt arvata välja kanepisuitsetajate proovid, siis oli see alla ühe protsendi. Praeguseks on positiivseid proove ligikaudu kaheksa protsendil. “

McNamee tõi välja, et see plahvatuslik kasv peegeldab veel üht fakti: see, kes kasutab midagi, kasutab tavaliselt väga mitut ainet koos.

Kes annavad positiivse proovi? “Alaealised, kes tahavad välja näha nagu Hollywoodi staarid. Aga ka politseinikud ja päästjad, kellelt töö nõuab head füüsilist vormi, mida siis püütakse saavutada dopingainetega,” kirjeldas McNamee.

Tema sõnul peaks probleemile lähenema kompleksselt – mitte ainult püüdma pisteliste testidega tabada dopingut kasutavaid rahvasportlasi, vaid ka neid, kes neid aineid vahendavad. Ja nende hulgas võib olla nii treenereid kui ka arste, kes harrastussportlastele neid välja kirjutavad.

Selleks, et tippsport oleks puhas, peab alustama ühiskonnast tervikuna, kus mõtteviis peab järgima kõigi, sh rahvasportlaste hulgas, nulltolerantsi dopingu osas.