Seda, et õied suhtlevad tolmeldajatega elektrisignaalide abil, on teadlased kahtlustanud varemgi, aga seni on jäänud mõistatuseks, kuidas kimalased neid elektrivälju tajuvad.

Gregory Sutton ja ta kolleegid mõõtsid nüüd kimalaste kehakarvade värelusi laseri abil ja tegid kindlaks, et elektrivälja toimel need karvakesed liigahtavad märgatavalt. Siis uurisid teadlased kimalaste närvisüsteemi ja avastasid, et karvaliigahtused saatsid närvidesse signaalimpulsse.

Sutton ja kaasautorid kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et kimalaste karvad sobivad elektrimeeleorganiks hästi, sest nad on hästi kerged, kuid samas jäigad, nii et elektriväli kallutab neid nagu kange.

Võib arvata, et elektrivälja taju on putukamaailmas ka laiemalt levinud. Veeloomade seas näiteks tuleb seda üsnagi sageli ette.