Igal aastal murtakse Eestis sadu lambaid. Enamasti süüdistatakse selles hunte, kuid kas ka põhjusega? Murdja määratakse enamasti välise vaatluse teel ja seal ei pruugi üheselt selge olla, kes oli kiskja.

Kiskja määramine on aga oluline, kuivõrd küsimus on selles, kes peaks lamba omanikule kompenseerima kahjud. Siin tulevad appi molekulaarsed meetodid, murtud lamba kaelapiirkonnast võetakse väikene villatutt, kus on arvatava kiskja sülge. Sealt on võimalik eraldada DNA ja öelda, kellele see sülg kuulus - kas murdjaks olid hundid või hoopiski koerad.

Enamasti murravad meil lambaid ikkagi hundid, kuid alahinnata ei saa ka koerte osa - ligi kuuendik juhtumitest võib nende süüks panna. Enamik koeraomanikke ei teagi, et nende lemmik võib vahel ka lambaid murda.

Ükskkõik, kui palju DNA proove ka teha, ei muuda see ometi lammaste murdmist olematuks. Seda aitab vaid ennetada korralik kiskjatõrjeaia ehitus, karjavalvekoerte kasutamine ja lambaomanike pidev hool.